Olime vihmametsa peidikus. Istusin rahulikult rõdul ja vaatasin kitse, kui talla alt hakkas sügelema. Lükkasin käega mingi pehme rulli ära. Vaatasin maha - KAAN! Vingerdas teine imelikult ja tundis ahastavalt nälga, hoidis end saba-iminapaga maas kinni ning sirutas kere igasse ilmakaarde, et ainult leida see natukene eluks vajalik - VERI!
Indrek leidis ka varbavahest musta pehme asja. See kunagine niitjas ussike oli end laiaks verepadjaks imenud. Kahest erinevast kohast, üks neist ikka täitsa katkine koht, mitte selline diskreetne täpike nagu tavaliselt vampiiridest jääb. Ma tahtsin selle eluka lömastada, et ta uuesti meieni ei roomaks, aga ta vajus kingatalla all lihtsalt lapikuks. Lõpuks tuli tast suur loik verd välja, aga sunnik roomas ikka edasi.
Läksime rõdult ära tuppa magama, terve öö oli iga sügelemise peale kaanihirm.
Hommikul oli rõdul vererida paar cm pikenenud, järgnes uus korralik loik. Ja lõpp. Keegi oli kaani ära söönud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Parem 6udne l6pp kui l6puta 6udus.
Post a Comment