Lõuna-Tai

Oleme nüüd veidi aega turistid olnud ning tüüp-marsruute pidi käinud.
Ko Kradan, Lõuna-Tai väikesaar, kohalikevaba, valgetele inimestele valgel liival pruunistumiseks. Kohalejõudmine ainult kallite paatidega. Ööbimisvõimaluse tegime endale rannale puu alla telki tasuta.




Meie käitusime korralike turistidena, jalutasime, kiikusime ja ujusime, vaatasime rannas öist tähistaevast oma isetäituvatel madratsitel ning jälitasime helendavaid ussikesi, keda meri rannale uhtus (Indrek: mitte jaani-, vaid aaniussid).



Kuna sellel saarel just igas rannas inimesed ei peesitanud, olid kohalikud karbid, teod, krabid ja muud sõralised-limukalised, kõik rannas omi asju ajamas. Kui liikumist märkasid või tundsid, tõmbusid liikumatuks, aga kaua nad nii ei viitsind olla, varsti tuli edasi roomata. Tigude värk. Pikk tee minna.



Üldiselt oli minu jaoks ikkagi väga imelik vaadata, kuidas tavaline rannakarp kõnnib.
Enamasti olid nad teravate ja kõvade kodadega, et iga loll neid ei lömastaks või ära ei sööks. Tõesti kõva oli neile kogemata otsa astuda.
Terve see "imekaunis valge liiva rand" oli valus palja jalaga käia. Plätud pidid jalas olema. Ümber saare on korralik korallriff, millest meri igasuguseid tükke ja ogasid ja lilli ja maju on randa kandnud. Eks sinna oleks vast tasunud snorgeldama, mitte peesitama minna. A meie ei viitsind :)
Meil oli muidugi oma isiklik mure ka: et telk tõusu ajal merre ei jääks, ärkasime u 1 ajal öösel üles ja valvasime 3ni.



Nüüd oleme Phuketi linnas, homme kavatseme turistiranda minna ning õhtuks tagasi tulla, siin pidi peatänaval mingi kohaliku elu festival toimuma.
Palav on. Mitte ainult meil.
Lähme nüüd oma odavasse hotelli. Läbi miljoni gigaprussaka ja kiirustada püüdva roti tänava.