Tunded

Vietnam tekitab vägisi tundeid.
Mina kui loomulikult normaalne ja parema kultuuriga inimene kui siinsed, taban end pidevalt mõtlemast, et "NAPAKAD!". Kannan oma eestilikku (või euroopalikku) nagu reliikviat kaasas, otsustan kõike selle põhjal ning arvan, et "matsid jäävad matsideks". Kohalike röökiv kõneviis, vägivaldselt "naljatlev" kehakeel, kauplemisstiil, kus pidevalt solvumist ja mangumist peab mängima ja sinna juurde valetamine, on minu jaoks võõrad. Hea meelega loeks midagigi, mis aitaks siinset lahti seletada voi tausta mõista, aga miskipärast muud kui sõjainformatsiooni pole leidnud. Ma loodan, et ma kevadel koju selle järeldusega ei saabu, et pilukad ongi mulle vastuvõetamatud. MA TAHAKS ARU SAADA!

Ilu on Vietnamis looduses. Siin on igale maitsele rannaäärt, männimetsa ja saialillepeenraid, nii lagedat kui väga mägist maastikku. Vahepeal võib isegi meelest minna, et me Vietnamis oleme, tekib Nõmme tunne :)

********************

Oleme hetkel DaNangi lähedal Hoi An-is (ma pole kindel, kas need nimed kirjutatakse kokku voi lahku, Vietnami keel silbitab koikvoimalikku, isegi Ca Fe ja Ca Cao sõnasid)
See on armas vana linnake, meenutab Malaisia Melaccat oma tahmunud madalate majade ja mandariini-laternate poolestHomme hakkame pealinna poole sõitma, et India viisasid taodelda, see peaks u 5 tööpäeva võtma, kui nad ikka suvatsevad need ära teha.

Kaugelt tundub Eesti eriti armas!
Soe Vietnami tervitus teile!

Luited

Rentisime motika, et Mui Ne ümbrust vaadata. Indrek uuris järele, kuidas ratast kasutatakse ja saimegi iseseisvaks! Kaheks päevaks piiramatu liikumisvabadus. Mina muidugi istusin taga, lihtsalt usaldasin ja tuuldusin.



Sõitsime punastesse ja valgetesse luidetesse. Kuigi need peaksid jubedad turistikad olema, sai seal täielikult omaette olla.
Peesitad kuuma liivamäe tipus, tuul puhub (aga mitte liiva, eelmistel päevadel oli vihm liiva kinni sadanud), sööd küpsist ja vaatad merd.




Indrek kohtus luidetes ka oma varjuga, päris ülbe oli teine. Aluguses vahtisid nad niisama tõtt, aga kokkupõrge oli vältimatu:
















Minu vari oli mõttetu kriips, passiivne tolgendis.

















Ma ARMASTAN päikest! Ma soovin kõikidele eestlastele sama head tunnet nagu mul seal oli! Ilus vaadata, mõnus tunda, hea nuusutada, rahustav kuulata.


See kribu siin on Indrek:



























**********************

Punane ja valge liiv jõudsid ka jõeni ja nende kolme suhte formeering oli päris omapärane!

Natsimärgiga hauakivid

Tahtsin kohalikku surnuaeda näha. Hageris olen oma esivanemaid riste pidi taga otsinud, huvitav on.



Mul pole aega olnud välja uurida, kumba pidi natside haakrist käib, aga igaljuhul siin on neid mõlemaid





hiljem: natside haakrist pöörleb päripäeva (ülevalt esimene pilt)

RAND

Peatusime pikemalt Mui Nes, Lõuna-Hiina mere kaldal. Esimesed kaks päeva vihma lihtsalt kallas, aga see mitte-midagi-tegemise aeg kulus ära.



ühe päeva veetsime niisama mere ääres. Mina ei teinud mitte midagi, vedelesin soojas õhus.
Keset peesitamist kukkus puu otsast hirmsa kolakaga taevas alla - umbes kahekilone kookospähekel. Indrek läks talle noaga kallale. Paar tundi võitles, tohutu töö. Ma saan aru, miks seda alati üksiku-saare-filmides näidatakse.
ülejäänud õhtu me sõime kookost.
















***************

Normaalsed inimesed, kohalikud, kes ei taha päikese käes üleni ära praaduda ning nagu kommunistlikule proletariaadile kohane, kogu aeg tööd teevad, kalastasid.
Minu meelest need ümmargused paadid olid vaesemate meeste omad.

Meie kõrval üks mees kangesti ujus ja mina juba õelalt kahtlustasin teda meie vahtimises, aga ta tuli veest millegi liblikavõrgu sarnasega välja ning mitu tegelast siples seal sees. Paati tal lihtsalt polnud. Ja kust mina tean, kas ta oli imeline ujuja-kalamees või teiste võrgust varastaja. Pere sai tal süüa. Või tema külalised-turistid.

Natuke parem Vietnam

Chau Doc, Mekongi delta ja Saigon olid minu jaoks masendavad. Nii kui põhja poole ära saime, läks paremaks.
Vietnamisse tullakse oma tööaasta ainukest puhkust veetma nii Venemaalt kui Eestist ja ma alles nüüd saan aru, miks.
Meie marsruut oleks kogemata võinud selliseks jääda, et ma ainult tunde loeks, mil minema saaks. Aga nüüd on ok.
Maas pettumises oli roll minu enda kõhklustel. Just sel ajal tabas mu pead ägedaloomuline järelemõtlemise haigus ning ma PIDIN (pean) teada saama, miks ma üldse reisin. Kui teada ei saa, tuleb tüsistusena koduigatsus.

äöõü

Vietnam. Reisiväsimus.

Oleme Vietnamis Saigonis.

Kirjutasin siia meeletult pika sissekande, aga läksin kuskile vastu ning kõik kustus ära. Ma polnud seda wordi copinud ka, kuna SIIN JU POLE WORDI!!!
Ehk, ma ei kirjuta enam peaaegu midagi. Olen päris solvunud.

Nagu näete, mulle ei meeldi Vietnamis!

Ma olen aru saanud, et mu iha ümber maailma reisida on olnud kinnisidee. Ma teinekord uurin ja mõtlen enne, kuhu ja miks minna. Tasub pikalt ette unistada.

Meil on esimene kultuurišokk ja esimene kõhuhäda.
Siinsetes apteekides on erinevalt Eestist, Indiast ja Taist rumalad müüjatarid (kommunistliku maa lihttöölised), kes rohtudest mitte midagi ei tea ja mulle "punn ette" rohte peale suruvad. Õnneks on mul ema koolitus taga ja tema antud rohud aitavad ka.

Homme sõidame MuiNe-sse Lõuna-Hiina mere äärde punaseid ja valgeid liivaluiteid vaatama. Loodan, et kirjutan siis päikselisema sissekande.

Aga vähemalt on mul parim reisikaaslane!

PUTUKAD!!!!

AAPPPPPIIIIII, tulin koju ja mu kott kubises mingitest suurtest putukatest.

...
...
Me soime nad ara.







...
...
PS. me pole näljased, sööme korralikult ja hästi, siinse kuuma kliimaga lihtsalt pekk ei kogune. Pealegi väga palju on toidus vürtse, idusid ja muid maitsetaimi. Oleme üldiselt söögiga rahul, kuigi mõlemad igatseme õiget oma ema toitu ka!
*********
Oleme nüüd Vietnamis (Chau Doc, Saigoni lähedal). Sõitsime siia Kambodzhast u 8 tundi paadiga Mekongi jõge pidi (siin on delta-ala, jõe algus Tiibetis). Kanajalgadel majakesed jälle kaldal.
Vees liikles igatsugu imelikke sõiduvahendeid. Kohati ujus meist mingeid taimi ka mööda, aga ma kahtlustasin, et seal oli tuuker all.

Vaene, ilus ja ahne

Siin on jube armsad sõstrasilmsed lapsed, kihutavad tänavatel paljajalu ringi, juuksed mustusest püsti peas. ...Aga küsivad raha ja krooksuvad nagu vanad mehed :)
****************
Linnades on tänavate ääred täis pikitud massaazhisalonge, hinnad tunni kohta 15-60 eeku. Eriti hea, kui oled pime, siis soovitab seda kohta ka Lonely Planet. Naised istuvad oma reklaamlehtedega salongi ees, naeratavad malbelt ja meelitavad kõiki sisse. Kui parasjagu keegi ei tule, nokivad üksteise peast taisid. Mulle tundub see poolehoiu märk, sest nad on seda tehes uhked!
***************
Tüüpiline Kambodzha maja: pikkadel kanajalgadel, allkorrusel maapinnal käib elu ehk seal ajavad oma asju lehm, kanad, tibud, kitsed, lapsed ja võrkkiiges magaja. Teisest korrusest ma ei tea midagi :)


***************
Kambodzha vesi pole joodav, see koguni haiseb nii hullusti, et kui meil on oma vannitoaga tuba, siis kergem on taluda peldikupoole kui dushi-all-käimise haise.
Kohalike hügieeni ma ka ei usu, siin pole selleks lihtsalt võimalusi. Mu kõhul on ka selle kohta oma arvamus :)
************

Oeh, ma ei saa ikkagi mööda oma põhivajadustest, olen kindlasti söögiturist! Eile söime ilusas basseiniga restoranis ämblikuid (35 EEKU)! Pugu (niidihoidla) oli vastik, selle sõi viisakalt Indrek ara. Aga koivad olid imelised krõmpsuvad. Kui ühte järasid, tundus nagu ülejaanud seitse jalga oleks ka liigutanud.

Tegelt me Kambodzha köögi austajad pole. Kõrvalmaad (Tai ja Vietnam) on õiglaselt maailma parimate hulgas, aga siinne lihtsalt pole vastuvõetav. Maitse parast!
Käisime mitu päeva kuumade süte kohal aurutatavaid mune vahtimas, et äkki nüüd julgeme süüa, aga MA EI SUUDA!!!! Need pole lihtsalt äsjahautud täpikesed, vaid seal on suur tibu sees!!! Kohalikud nokivad selle sinaka ja jubeda loote lusikaga välja ning maitsestavad seda värsket noort liha tshilli ja sojaga. Ja see "liha" on meedium, mitte küps!
Ja siis nad söövad siin veel ritsikaid, kala rappeid, igasuguseid usse, suuremate loomade ajusid, kopse ja pardi embrüot. Aga tegelt ei tõrgu mu silm, vaid maitsemeel.

Ühes maakohas proovisime suppi (Tais olid need imehead, nuudlite, idude, praetud kalade jm rohelisega, kuhu siis lisati suhkrut ja tshillipulbrit), aga see osutus rudimendisupiks. Ehk me ei saanudki teada, mis looma milline osa. Maitse küll hõrk polnud! Vedelik kuidagi kõlbas.
KÕIK SÖÖK ON SIIN IMELIK! V.a turistikohtades, kus võib väga häid roogi saada. Aga kahjuks mitte kordagi tänavalt, kust meie, vaesed rändurid, oleme harjunud ostma.

AGA neil on ülihea kokteil, mida õhtuti tänavatel või turgude juures valmistatakse meie valitud puuviljast, kondenspiimast, suhkrusiirupist ja purustatud jääst. Mikserdada ja juua!
************
Proovisime Kambodzha rongi ka :) Bambusplaat tegelt! Vuras labi ilusate kulade. See maa on kull magedeta, aga tal on vaga suur oma volu. Mulle meeldivad väikesed külad, kus teeäärsed meid umbusklike pilkudega jõllitavad, kus pühvel tapvast palavusest mudas püherdab, kus lagendikul on 3 palmi ja muud mitte midagi. Kõigil on oma elu ja meie neid oma "vagunis" ega ammugi nemad meid ei häiri.
Ja mulle meeldib, et kõik kohad on mudaloike täis! Ma ei tea, mida või keda neis kasvatatakse, igatahes mehed ja lapsed on kaelani või vööni neis sees ja teevad tööd. Mõnikord on neil lompidel parasiidid peale tulnud - suurte roosade lootose või krüsanteemiõitega lillevaip, mille vastu pidavat raske võidelda olema. Mõnikord on seal miljon parti, kes nagunii homme tervenisti, koos varbaküünte ja nokaga ära grillitakse. Mõnikord on paljas kole muda. Mõnikord ma ei näegi loike. Võib-olla ma hoopis magan bussis.

******************
Me sõidame homme ara Vietnamisse, laevaga, Mekongi joe delta-alale. Aitab. Kambodzha on ilus, aga liiiiiiiiga kallis. Turistilt võetakse hingehinda, isegi kauplemise peale. Ise on nad vaesed nagu rotid, midagi neil peale kullast templite ja taide pole. Aga jube ahned. Taitsa vihaseks ajab. Eriti see, et mult küsitakse sama hinda mis Euroopas, aga kohutava kvaliteedi eest.

Loodus on siin ilus, aga kuna siin maal (ega ka üheski linnas) ühistransporti pole, siis seda ilu eriti nautida ei saa. Tuk-tukid, motikad jm ekstrateenindajad võtavad turistihinda. Linnade vahelised bussid on ka peaaegu Eesti hindadega.
Mul on siiski hea meel, et me siin ära käisime, sest kuuldavasti Kambodzha elu ja hinnad muutuvad kuudega ning võib-olla juba jõrgmine aasta on siin veel vähem võimalik normaalselt kohalikku elu näha. Turistile on kõik peale kalli, kvaliteetse ja turistiliku keelatud. Aga meie Indrekuga oleme lihtsad nautivad vaatlejad-rändajad, mitte paketi-turistid! Varsti maailmarändur Kambodzhast enam läbi ei tule.




Kambodzhaga koik!

KAMBODžA

Oleme ületanud raske piiriületamise Taist Kambodžasse ja pesitseme nüüd Siem Riepis, kaheksanda maailmaime, Angkori lähedal.

Oeh, ikka jube palav on siin. Kui te seda loete, hakkavad teil Eestis tohutud lumehanged vaikselt sulama. Nii et lugege kiiresti. Ja ärge arvake, et me teie lume peale kadedad pole. JUBEDALT OLEME!!!! Enne just mõtlesime, et kui meil raha kuhjas vedeleks, oleks jõuluks koju tulnud. Aga kui ainult jõuluks, siis oleks tagasi Aasias välja tulnud, et teil seal on üle aegade suurim lumuputus. Me vist polekski enam edasi tahtnud reisida ;)

Nägime pühapäeval siia tulles pikakaelaliste lindude kolmnurka ida poole lendamas. Õrn millimeetrine koduigatsus tekkis!

******************

Kõike on siin palju, eriti vaesust ja soojust, aga ka isikuid - tänavatel jookseb miljon säravate silmadega last, veab rattaid ja kaubakärusid; pardipoegi on igas loigus, kanal tolgendab alati mingi minivariant järgi, on veel palju kassi-, koera-, sääse- ja prussakapoegi.







******************



See on meie reisi esimene parempoolse liiklusega maa, kuigi heade maapiiripunktide tõttu on ka Tai vale-poole-rooli-autosid.
Kohalikke busse siin riigis pole. Võimud on keelanud turistidel Kambodža ühistranspordi kasutamise, mis toob neile päris hea summa sisse. Meie saame ainult kauplemise või reisibüroode kaudu sõite organiseerida.



KERJAMINE

Siin on pikad keerulised petuskeemid: pisikesed määrdunud sõstrasilmsed lapsed krabavad mind seelikust ja paluvad kõrvalpoest neile piima osta. Tegelikult on see mingi eriti kallis eripiim, mida nad välja ei võtagi, vaid teevad teenitu poodnikuga pooleks. Langesin selle skeemi ohvriks Indias Calcuttas, enam mind ei lüpsa! Kui lapsed raha või tähelepanu ei saa, võivad nad üsnagi agressiivselt käituda ja pisike kondine käsi virutab järele... Aafrikas saab kiviga :)

Enne kui valgete massid Aasiasse voorima hakkasid, oli kerjamine siinkandis töö ning lapsed kuulusid koju. Praegu käivad siin turistid, kelle meelest on niiiiiiii armas ja kurb, kui titega naine, pisike kõhn laps või vigane kääbus raha küsib ja nutab. Nad annavad raha. Lapsed saavad raha maitse suhu, näevad valgete paremat elu ning kuna nad pole absoluutselt veel võimelised asju õiges valguses ja adekvaatselt nägema, lähevad nad igasuguse kerge raha peale välja. Siin vohab laste ärakasutamine. Kahjuks vist eriti turistide poolt. Sildid on väljas, et seadusega karistatav.
Pereisa, kes tööl kaib, pidavat 10x vähem teenima kui kerjuslaps. Milleks töö, milleks lastele süüa anda?

Kerjamine ei käi siin passiivselt tänava ääres istudes. Invaliididel on talutajad, kes neid ühe turisti juurest teiseni juhatavad. Niisama vaesed on rahasaamiseks samuti paremad ja kaastunnet äratavamad viisid leidnud. Emad ei anna lastele süüa ja löövad neid, et need kondisemad, "näljasemad" ja kurvemad välja näeksid. Kerjamise jaoks beebisid saab rentida.

Noh ja maamiinid on siin riigis ka sageduselt maailmas esikohal. Selle nimetusega teenib ka tänavatel hästi.


Meie kerjustele raha ei anna. Kunagi toetame tõelist abiandmist. V-o läheks isegi punasesse risti tööle. (Indrek siin kommenteerib, et tema mitte :)




*****************************



ANGKOR, iidsete templivaremete kompleks








Käisime ära, kuigi ma tugevalt sonkisin oma ajus, kas mul on mingitki vajadust neid vaadata. Ma ei kahetse.




Üürisime jalgrattad ning tegime väikse ühepäevase 41 km- tuuri.













Soovitatav oleks olnud osta 3-päeva või nädalapilet, sest muidu näeb vaevalt ELEMENTAARSET, aga rohkem mu vastuvõtlikkus poleks lubanud.










Lugesime ja käisime ringi omas tempos. Võõra usu ja arhitektuuri vastu ma huvi ei oska tunda. Pole nii intelligentne vist.








Käin kõigepealt Pühavaimu kirikus ära ja kuulan, mis lugu sellega on.









Ühesõnaga, meil oli meie mõõdupuu järgi väga huvitav ja ilus.



















Kondasime varemetes, vaatlesime kujusid, kujundeid, käike, terrasse. Lugesime reklaambrošüürist taustainfot.













Enne päikseloojangut tõmbasime päris pilve - käisime õhupalliga sõitmas.


















*************************


Õhtu lõpetasime krokodilli, mao ja känguruliha grilliga (degustatsiooniports, meie vaesed, võtsime ühe taldrikutäie - 62 eeku).


Kängurul on tume ja üsna ulukiline maitse. Uss (me kahjuks ei saanud teada, kes nimelt) on pehme ja meenutab mitte liha, vaid leotatud paneeringut. Krokodill oli soolane, maitse jäi peitu. Lihatükid olid õhukesed ja pehmed ning palju neid polnud. Me tunneme korralikust käntsakast juba mitu kuud puudust. Eile vaatasime jooksvat kukke pika pilguga...
Kuna kõht ikkagi täis ei saanud, sõime suure grillkonna ka ära. Säärelihas oli eriti mahlane ja pehme ning seljakarbonaad nii tilluke, et kattis ainult hambaaugu. Aga hea!