Sõitsime punastesse ja valgetesse luidetesse. Kuigi need peaksid jubedad turistikad olema, sai seal täielikult omaette olla.
Peesitad kuuma liivamäe tipus, tuul puhub (aga mitte liiva, eelmistel päevadel oli vihm liiva kinni sadanud), sööd küpsist ja vaatad merd.
Indrek kohtus luidetes ka oma varjuga, päris ülbe oli teine. Aluguses vahtisid nad niisama tõtt, aga kokkupõrge oli vältimatu:
Minu vari oli mõttetu kriips, passiivne tolgendis.
Ma ARMASTAN päikest! Ma soovin kõikidele eestlastele sama head tunnet nagu mul seal oli! Ilus vaadata, mõnus tunda, hea nuusutada, rahustav kuulata.
See kribu siin on Indrek:
**********************
Punane ja valge liiv jõudsid ka jõeni ja nende kolme suhte formeering oli päris omapärane!
2 comments:
Meil oli ju ka päikest, aga seoses hoopis teistmoodi kõrbega. Paks lumi seisab maas ja krõbeneb pakases ning tiheneb, kihistub. Kusagil saab kindlasti sellest plokke lõigata ja iglu ehitada. Täna küll andis pakane järgi ja siitmaainimestele tundub õhk juba kevadiselt pehme :) Eile 22 kraadi, täna vaid kümme. Päike paistab puhuti ähmaselt läbi pilvede ja sajab lumehelbeid. Üksikuid.
Ja endiselt igatakse sind (teid) koju ka!
ewa
Oh, Eva! Nii hästi kirjutasid. Kadril oli kindlasti värskendav lugeda.
Post a Comment