KAMBODžA

Oleme ületanud raske piiriületamise Taist Kambodžasse ja pesitseme nüüd Siem Riepis, kaheksanda maailmaime, Angkori lähedal.

Oeh, ikka jube palav on siin. Kui te seda loete, hakkavad teil Eestis tohutud lumehanged vaikselt sulama. Nii et lugege kiiresti. Ja ärge arvake, et me teie lume peale kadedad pole. JUBEDALT OLEME!!!! Enne just mõtlesime, et kui meil raha kuhjas vedeleks, oleks jõuluks koju tulnud. Aga kui ainult jõuluks, siis oleks tagasi Aasias välja tulnud, et teil seal on üle aegade suurim lumuputus. Me vist polekski enam edasi tahtnud reisida ;)

Nägime pühapäeval siia tulles pikakaelaliste lindude kolmnurka ida poole lendamas. Õrn millimeetrine koduigatsus tekkis!

******************

Kõike on siin palju, eriti vaesust ja soojust, aga ka isikuid - tänavatel jookseb miljon säravate silmadega last, veab rattaid ja kaubakärusid; pardipoegi on igas loigus, kanal tolgendab alati mingi minivariant järgi, on veel palju kassi-, koera-, sääse- ja prussakapoegi.







******************



See on meie reisi esimene parempoolse liiklusega maa, kuigi heade maapiiripunktide tõttu on ka Tai vale-poole-rooli-autosid.
Kohalikke busse siin riigis pole. Võimud on keelanud turistidel Kambodža ühistranspordi kasutamise, mis toob neile päris hea summa sisse. Meie saame ainult kauplemise või reisibüroode kaudu sõite organiseerida.



KERJAMINE

Siin on pikad keerulised petuskeemid: pisikesed määrdunud sõstrasilmsed lapsed krabavad mind seelikust ja paluvad kõrvalpoest neile piima osta. Tegelikult on see mingi eriti kallis eripiim, mida nad välja ei võtagi, vaid teevad teenitu poodnikuga pooleks. Langesin selle skeemi ohvriks Indias Calcuttas, enam mind ei lüpsa! Kui lapsed raha või tähelepanu ei saa, võivad nad üsnagi agressiivselt käituda ja pisike kondine käsi virutab järele... Aafrikas saab kiviga :)

Enne kui valgete massid Aasiasse voorima hakkasid, oli kerjamine siinkandis töö ning lapsed kuulusid koju. Praegu käivad siin turistid, kelle meelest on niiiiiiii armas ja kurb, kui titega naine, pisike kõhn laps või vigane kääbus raha küsib ja nutab. Nad annavad raha. Lapsed saavad raha maitse suhu, näevad valgete paremat elu ning kuna nad pole absoluutselt veel võimelised asju õiges valguses ja adekvaatselt nägema, lähevad nad igasuguse kerge raha peale välja. Siin vohab laste ärakasutamine. Kahjuks vist eriti turistide poolt. Sildid on väljas, et seadusega karistatav.
Pereisa, kes tööl kaib, pidavat 10x vähem teenima kui kerjuslaps. Milleks töö, milleks lastele süüa anda?

Kerjamine ei käi siin passiivselt tänava ääres istudes. Invaliididel on talutajad, kes neid ühe turisti juurest teiseni juhatavad. Niisama vaesed on rahasaamiseks samuti paremad ja kaastunnet äratavamad viisid leidnud. Emad ei anna lastele süüa ja löövad neid, et need kondisemad, "näljasemad" ja kurvemad välja näeksid. Kerjamise jaoks beebisid saab rentida.

Noh ja maamiinid on siin riigis ka sageduselt maailmas esikohal. Selle nimetusega teenib ka tänavatel hästi.


Meie kerjustele raha ei anna. Kunagi toetame tõelist abiandmist. V-o läheks isegi punasesse risti tööle. (Indrek siin kommenteerib, et tema mitte :)




*****************************



ANGKOR, iidsete templivaremete kompleks








Käisime ära, kuigi ma tugevalt sonkisin oma ajus, kas mul on mingitki vajadust neid vaadata. Ma ei kahetse.




Üürisime jalgrattad ning tegime väikse ühepäevase 41 km- tuuri.













Soovitatav oleks olnud osta 3-päeva või nädalapilet, sest muidu näeb vaevalt ELEMENTAARSET, aga rohkem mu vastuvõtlikkus poleks lubanud.










Lugesime ja käisime ringi omas tempos. Võõra usu ja arhitektuuri vastu ma huvi ei oska tunda. Pole nii intelligentne vist.








Käin kõigepealt Pühavaimu kirikus ära ja kuulan, mis lugu sellega on.









Ühesõnaga, meil oli meie mõõdupuu järgi väga huvitav ja ilus.



















Kondasime varemetes, vaatlesime kujusid, kujundeid, käike, terrasse. Lugesime reklaambrošüürist taustainfot.













Enne päikseloojangut tõmbasime päris pilve - käisime õhupalliga sõitmas.


















*************************


Õhtu lõpetasime krokodilli, mao ja känguruliha grilliga (degustatsiooniports, meie vaesed, võtsime ühe taldrikutäie - 62 eeku).


Kängurul on tume ja üsna ulukiline maitse. Uss (me kahjuks ei saanud teada, kes nimelt) on pehme ja meenutab mitte liha, vaid leotatud paneeringut. Krokodill oli soolane, maitse jäi peitu. Lihatükid olid õhukesed ja pehmed ning palju neid polnud. Me tunneme korralikust käntsakast juba mitu kuud puudust. Eile vaatasime jooksvat kukke pika pilguga...
Kuna kõht ikkagi täis ei saanud, sõime suure grillkonna ka ära. Säärelihas oli eriti mahlane ja pehme ning seljakarbonaad nii tilluke, et kattis ainult hambaaugu. Aga hea!