India seljatagant

Olime Indrekuga Põhja-Indias kuu aega. Kalkuttas, Darjeelingus, Puris ja Delhis. Sellest kujunes tõesti täiesti erinev kogemus mu eelmise aasta 2-kuisest Lõuna-India reisist, aga see oli ette teada. India vajab seedimist. Igas mõttes. Sealihaga on siiamaani probleeme.


India on värviline ja silmatorkav, valgusemaa. Intensiivne päikesevalgus tekitab vajaduse erksate värvide ja kontrasti järele. Isegi venelaslik helesinisega ülepingutamine siin ei häiri.
Kassikuld ja roostevaba teras helgivad, kuld- ja hõbeniidikesed sarides sädelevad.

Inimesed käivad (no tihti lihtsalt töllavad) säravad silmad pärani peas. Neil on julge, pikalt otsa vaatav pilk, lausa jultunud. Nad vahivad.

Naised õlitavad oma pikki maailma kauneimaid patse (mu Eesti juuksur küsis, et no mis ma siis arvan, kust maalt kõik need juuksepikendused tulevad???) ja need lihtsalt torkavad mulle silma. Need mitte-barbid naeratavad oma ümarate nägudega nagu maakerad ja nende vormidele mini-vakstukleite selga ei paneks. Mehed lasevad endil kõhud ette kasvada. Pole vaja põdeda.

Igal võimalikul hetkel tullakse rääkima. Mitte keegi ei muretse, et mitte millestki rääkida pole. Neile ei tuleks pähegi fraas "ei julge!" Nime saab ju igalt ühelt küsida, isegi presidendilt. Meilt küsiti süüdimatult, kas meie maal eskimoid ka elab.
Ma vist olen väga edev, igaljuhul mulle tähelepanu meeldib. Aga vaene Indrek oli päeva lõpuks täiesti läbi. Tema valis, kellele ta tähelepanu osutas. Liigne suhtlemine oli pingutus. Mina siis võtsin kõigi indialaste ja kogu Indreku tähelepanu kõik endale. Ise käisin süüdimatu nägu peas ringi ja kui midagi pähe taheti määrida, oli mul piisavalt mitte-midagi-aru-saav silt otsaees.
Minu meelest on üks tavaline indialane nagu budisti unistus - täiesti "siin ja praegu". Nad ei räägi minevikust ega ela tuleviku unistustes, nad on erksad ja jälgivad kõike ümbritsevat, sekkuvad kõigesse, kui vähegi saab.

Aga ega ma kogu aeg ei mõnulenud. See indialaste jäägitu tähelepanu kehtis ka meie keha suhtes. Meie marsruudile sobiv ujumiskoht Puri polnud 100% turistikas - ehk ma ei saanud ujumisriietes ujuma minna. :( Panin pikkade varrukatega pluusi selga, pika salli ümber alakeha ning käisin nagu uputatu ujumas. OEH!



Meile tuli üks kohalik rääkima, et paar kilomeetrit eemal on täiesti tühi rand. Tema käivat iga päev seal, masseerimas! Jäime oma randa, tuba oli meil u 100m veepiirist. Ja paar korda kannatas ikka vees ära käia, kuigi kaluriküla oli koha kõrval. Nende jaoks on ju meri vets.

Muideks, me ei pruunistu enam. Oleme 5 kuud (Indrek 7) lauspäikese käes olnud ning nahk enam ei pigmenteeru. Kui täiesti arutult liialdasime, siis läks nahk lihtsalt punaseks ja tuli maha (oi, kuidas mulle meeldib nahka tõmmata...!)


****************************
India on koertemaa. Neid on seal rohkem kui inimesi ja nad otsivad täpselt samamoodi seltskonda kui indialased: tulevad tooli alla magama, õhtul müravad sõbraga hotellitoa ukse ees (ainult kui keegi vaatab), mere ääres istuvad kõrvale.



Tegelikult India ongi loomasõbralik. Kui keset teed mõni väike märkamatu loomapoeg (näiteks tibu!) magas, korraldus lihtsalt liiklus ümber, võeti põlluäärest või kraavist teele lisa. Keegi ei sõida teed ületavale kassile otsa. Lugupidamine on vastastikune - lehmad ei närvitse ja kõnnivad rahlikult ja sirgelt oma radapidi.

************************
India on hea taimetoidu maa. Isegi Indrek ei vaevelnud mingisuguse lihavajaduse käes. Lihtsalt toit oli nii mitmekesine ja maitsev, et keel oli rahul ja mõnules.
India maiustusi jään ma igatsema. Indias on ekstra poed (mis muidugi ronivad kõik üksteise kõrvale, mitte pole mööda linna laiali laotunud), kus on piimast, pählitest ja maitseainetest kuivi või märgu tillukesi koogikesi ja halvaa-taoliseid tükke.
India chaid jään ka igatsema (ja ise tegema): vürtsid (kaneelikoor, kardemon jne) vette mõneks minutiks keema, veitsa aja pärast lisada must tee (mina kasutan Eestis "mahe chai" teesegu, 1 min keeta. Lisada poole võrra juurde piima ja ohtralt suhkrut ning kui piim üles hakkab tõusma, tulelt ära võtta. Juua mõnudega. Mina jõin ilma nahata.
Seekord tõin Indiast mõne vürtsi ka, et kodus järgi proovida, mis siis selle tüüpilise India maitse teeb: karri ja kurkum mitte, pigem köömned, koriander ja kardemon. Ja muidugi ehtne Kashmiirist korjatud safran (1g saamiseks on 1500 krookuse-sarnaselt lillelt eemaldatud 3 tolmukakest).





















***********************'

Indias elab 1,2 miljardit inimest. See on mitmekesine. Ükskõik, mida sealt otsida, leiab. Ainult kodu seal polnud. Ja meie olime väsinud. Indo-Hiina oli meid energiast tühjaks imenud. Mõnikord, ja mulle tundub, et lausa enamasti, on Eesti siiski parem paik. Mu oma veri. Mu oma juured. Mu oma Eesti värske õhk ja vaikus. Kodutunne.

"Mis sa selle vaikimisega öelda tahad?" Oled veel sõber?

Indias on meeste ja naiste vaheliste tunnete väljanäitamine tabu. Avalik sõprus, ammugi veel "käimine" nende kahe liigi vahel vist ei tuleks seal kõne allagi. Nägime Kalkuttas kahte paarikest: kuna muu oli keelatud, väljendasid mehed oma hellust üksteisele. Ehk naised kõndisid paar sammukest ees ja mehed kaelakuti järel ja silitasid üksteise selgasid. Meestel käestkinni käimine on üksteisele suur austuse ja lugupidamise avaldus. Sõbrad!
Meil Indrekuga on natuke laiem maailm, ma pistsin oma käe talle pihku. Uudistasime ja muigasime indialastega vastastikku.

Reisil olles sain oma India tuttavalt kirja, kus ta oli solvunud, et ma haruharva kirjutan, rääkimata helistamisest, "tore sõber küll". Ma esialgu ehmusin, siis mõtlesin, et "mis õigusega?", siis kahtlesin mõnda aega ning nüüd olen nagu olen.

Kas see on lihtsalt eneseõigustus, et minu sõbrad jäävad alles vaatamata igasugusele ajavahele ja pikkadele suhtlusaukudele? Kas ma petan ennast?
Ma reisisin viis kuud. Telefone meil polnud. Läpakat samuti mitte. Internetipunktid olid tasulised. Msn-is blokeerisin kõik peale koduste ära, et keegi minuga rääkima ei hakkaks, sest võtaks tohutult aega, et vastata küsimusele "kuidas sul seal siis läheb?". Mõnikord harva sain kirja ja kui mul tõesti selge oli, mida ma vastata tahan, kirjutasin lühidalt. Pidasin blogi, aga mu emal oli õigus, ma rääkisin ja jagasin ennast Indrekule, blogi enam mu puhast peegeldust ei saanud (üksi on kergem ja ehedam ennast sõnastada). Üleüldse, mul on ka selliseid sõpru, kes ei viitsi blogisid lugeda. Kas mul nüüd enam sõpru polegi?

Hetkel olen ma kadunud (paljud on küsinud, et kus ma ometi jäänud olen). Ma isegi ei reisi enam. Aga mind pole kuskil näha ega kuulda. Mulle kirjutas mu tädi, et "Suur vaikus peale sinu Eestisse naasmist..." - see on ilusti öeldud. Just selle suure vaikuse pärast ma nii vara tagasi tulingi. Olen kohal.


Eesti sõbrad ei pruugi omavahel palju rääkida. Või räägivad teistest.
India sõbrad tolgendavad üksteisega koos või vähemalt on pidevas kontaktis. Nende standartite järgi ei peaks mul sõpru olema (peale Indreku). Ma ei ole PIDEVALT sõprade jaoks olemas, ma ei figureeri peaaegu mitte kellegi elus iga päev, ma ei ole stabiilselt mitte kellelegi toeks, ma ei võta telefonikõnesid vastu, kui ma pole võimeline rääkima. Ma olen hoopis hetkest viidud - suhtlen selle sõbraga, kes ette jääb või helistab või minu juurde tuleb, ma ei muutu võõraks ega mitte kriipsugi kaugemaks, kuigi pole umbes 2 aastat üldse ühendust pidanud. Mulle on raske pettumust valmistada, mul pole erilisi ootusi, mõnikord harva ainult tunnen, et ei tunne endast erinevaid inimesi või ei oska suhelda.
Aga ma olen sõprade elu vastu väga uudishimulik ja mulle meeldib otsekoheselt ja avameelselt rääkida.
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma tunnen väga harva, et konkreetselt vajan kedagi. Igav mul ka pole. Aga samas, nii kui ma mõnd sõpra näen, tekib mul suur huvi, et mis või kes ta praegusel hetkel on, kuidas ta kõigest mõtleb ja mida tunneb. Ma tunnen suurt kiusatust kõige pimedamasse prakku piiluda ja üleüldse, igatpidi oma sõpra kõditada.
Kuulge, ma ei tea, mida "sõber" tähendab, aga MUL ON SÕBRAD. Lööge või maha!


Ma imelten oma sõpru. Võib-olla just selletõttu, et ma neile nii lähedale olen pääsenud ja nende erilisust olen näinud. Tõeline avatus läheb otse südamesse ja sellele ei saa mitte kuidagi vastu vaielda. Prita (minu muusiksõber) kunagi ütles, et talle ei meeldi, kui keegi tema alateadvuses songiks. Mina olen täiesti vastupidine, aga mul oli seda väga hea kuulda. Prita pani selge piiri. Mõnus on kindlameelse ja selge inimesega koos olla. Nagu aia ääres peesitamine. Selgus on minu jaoks turvalisus. Alati ei peagi üle aia vaatama. Mul on Pritaga väga hea koos olla.

Tuttavaid on mul ka. Neist ma pean lugu, tunnen siirast huvi, aga endale ligi ei lase. Tavaliselt ei ole see minu blokeerimine, vaid teise inimese huvipuudus minu vastu. Tunnen selle KOHE ära. Aga ka sellised inimesed peavad end mõnikord mu sõpradeks. Mina neile sõprade nimetust ei annaks. Neil on lihtsalt oma nimed.


Suhe on ka sõprus. Peab olema, muidu võiks lihtsalt "üksteise ärakasutamise lepingu" sõlmida (mida ma sugugi ei halvusta). Ma õppisin sel reisil ennetama hetki, mil ma kipun oma kaaslast vaimselt tõrjuma või piiri panema. Indrek pole mind kunagi halvustanud ega tõrjunud, me oleme üksteisele väga sügavale pääsenud. See on olnud hirmutav (ikkagi esimest korda elus) ja huvitav kogemus. Minu meelest siit on alguse saanud lugupidamine, aktsepteerimine, kindlustunne ja armastus. See pole tunne. See ON. Armastan Indrekut nagu Indias lapsed oma vanemaid, magavad nagu rotipojad usalduslikult üle õla ega karju-vingu nagu Indo-Hiinas. Praeguses hetkes ja täiega olemas! Maailma parim meditatsioon ja ravim.


Ma olen olemas. Ainult ei ärple ringi. Mulle pole ka mingeid tõestamisi vaja. On nagu on.