India seljatagant

Olime Indrekuga Põhja-Indias kuu aega. Kalkuttas, Darjeelingus, Puris ja Delhis. Sellest kujunes tõesti täiesti erinev kogemus mu eelmise aasta 2-kuisest Lõuna-India reisist, aga see oli ette teada. India vajab seedimist. Igas mõttes. Sealihaga on siiamaani probleeme.


India on värviline ja silmatorkav, valgusemaa. Intensiivne päikesevalgus tekitab vajaduse erksate värvide ja kontrasti järele. Isegi venelaslik helesinisega ülepingutamine siin ei häiri.
Kassikuld ja roostevaba teras helgivad, kuld- ja hõbeniidikesed sarides sädelevad.

Inimesed käivad (no tihti lihtsalt töllavad) säravad silmad pärani peas. Neil on julge, pikalt otsa vaatav pilk, lausa jultunud. Nad vahivad.

Naised õlitavad oma pikki maailma kauneimaid patse (mu Eesti juuksur küsis, et no mis ma siis arvan, kust maalt kõik need juuksepikendused tulevad???) ja need lihtsalt torkavad mulle silma. Need mitte-barbid naeratavad oma ümarate nägudega nagu maakerad ja nende vormidele mini-vakstukleite selga ei paneks. Mehed lasevad endil kõhud ette kasvada. Pole vaja põdeda.

Igal võimalikul hetkel tullakse rääkima. Mitte keegi ei muretse, et mitte millestki rääkida pole. Neile ei tuleks pähegi fraas "ei julge!" Nime saab ju igalt ühelt küsida, isegi presidendilt. Meilt küsiti süüdimatult, kas meie maal eskimoid ka elab.
Ma vist olen väga edev, igaljuhul mulle tähelepanu meeldib. Aga vaene Indrek oli päeva lõpuks täiesti läbi. Tema valis, kellele ta tähelepanu osutas. Liigne suhtlemine oli pingutus. Mina siis võtsin kõigi indialaste ja kogu Indreku tähelepanu kõik endale. Ise käisin süüdimatu nägu peas ringi ja kui midagi pähe taheti määrida, oli mul piisavalt mitte-midagi-aru-saav silt otsaees.
Minu meelest on üks tavaline indialane nagu budisti unistus - täiesti "siin ja praegu". Nad ei räägi minevikust ega ela tuleviku unistustes, nad on erksad ja jälgivad kõike ümbritsevat, sekkuvad kõigesse, kui vähegi saab.

Aga ega ma kogu aeg ei mõnulenud. See indialaste jäägitu tähelepanu kehtis ka meie keha suhtes. Meie marsruudile sobiv ujumiskoht Puri polnud 100% turistikas - ehk ma ei saanud ujumisriietes ujuma minna. :( Panin pikkade varrukatega pluusi selga, pika salli ümber alakeha ning käisin nagu uputatu ujumas. OEH!



Meile tuli üks kohalik rääkima, et paar kilomeetrit eemal on täiesti tühi rand. Tema käivat iga päev seal, masseerimas! Jäime oma randa, tuba oli meil u 100m veepiirist. Ja paar korda kannatas ikka vees ära käia, kuigi kaluriküla oli koha kõrval. Nende jaoks on ju meri vets.

Muideks, me ei pruunistu enam. Oleme 5 kuud (Indrek 7) lauspäikese käes olnud ning nahk enam ei pigmenteeru. Kui täiesti arutult liialdasime, siis läks nahk lihtsalt punaseks ja tuli maha (oi, kuidas mulle meeldib nahka tõmmata...!)


****************************
India on koertemaa. Neid on seal rohkem kui inimesi ja nad otsivad täpselt samamoodi seltskonda kui indialased: tulevad tooli alla magama, õhtul müravad sõbraga hotellitoa ukse ees (ainult kui keegi vaatab), mere ääres istuvad kõrvale.



Tegelikult India ongi loomasõbralik. Kui keset teed mõni väike märkamatu loomapoeg (näiteks tibu!) magas, korraldus lihtsalt liiklus ümber, võeti põlluäärest või kraavist teele lisa. Keegi ei sõida teed ületavale kassile otsa. Lugupidamine on vastastikune - lehmad ei närvitse ja kõnnivad rahlikult ja sirgelt oma radapidi.

************************
India on hea taimetoidu maa. Isegi Indrek ei vaevelnud mingisuguse lihavajaduse käes. Lihtsalt toit oli nii mitmekesine ja maitsev, et keel oli rahul ja mõnules.
India maiustusi jään ma igatsema. Indias on ekstra poed (mis muidugi ronivad kõik üksteise kõrvale, mitte pole mööda linna laiali laotunud), kus on piimast, pählitest ja maitseainetest kuivi või märgu tillukesi koogikesi ja halvaa-taoliseid tükke.
India chaid jään ka igatsema (ja ise tegema): vürtsid (kaneelikoor, kardemon jne) vette mõneks minutiks keema, veitsa aja pärast lisada must tee (mina kasutan Eestis "mahe chai" teesegu, 1 min keeta. Lisada poole võrra juurde piima ja ohtralt suhkrut ning kui piim üles hakkab tõusma, tulelt ära võtta. Juua mõnudega. Mina jõin ilma nahata.
Seekord tõin Indiast mõne vürtsi ka, et kodus järgi proovida, mis siis selle tüüpilise India maitse teeb: karri ja kurkum mitte, pigem köömned, koriander ja kardemon. Ja muidugi ehtne Kashmiirist korjatud safran (1g saamiseks on 1500 krookuse-sarnaselt lillelt eemaldatud 3 tolmukakest).





















***********************'

Indias elab 1,2 miljardit inimest. See on mitmekesine. Ükskõik, mida sealt otsida, leiab. Ainult kodu seal polnud. Ja meie olime väsinud. Indo-Hiina oli meid energiast tühjaks imenud. Mõnikord, ja mulle tundub, et lausa enamasti, on Eesti siiski parem paik. Mu oma veri. Mu oma juured. Mu oma Eesti värske õhk ja vaikus. Kodutunne.

"Mis sa selle vaikimisega öelda tahad?" Oled veel sõber?

Indias on meeste ja naiste vaheliste tunnete väljanäitamine tabu. Avalik sõprus, ammugi veel "käimine" nende kahe liigi vahel vist ei tuleks seal kõne allagi. Nägime Kalkuttas kahte paarikest: kuna muu oli keelatud, väljendasid mehed oma hellust üksteisele. Ehk naised kõndisid paar sammukest ees ja mehed kaelakuti järel ja silitasid üksteise selgasid. Meestel käestkinni käimine on üksteisele suur austuse ja lugupidamise avaldus. Sõbrad!
Meil Indrekuga on natuke laiem maailm, ma pistsin oma käe talle pihku. Uudistasime ja muigasime indialastega vastastikku.

Reisil olles sain oma India tuttavalt kirja, kus ta oli solvunud, et ma haruharva kirjutan, rääkimata helistamisest, "tore sõber küll". Ma esialgu ehmusin, siis mõtlesin, et "mis õigusega?", siis kahtlesin mõnda aega ning nüüd olen nagu olen.

Kas see on lihtsalt eneseõigustus, et minu sõbrad jäävad alles vaatamata igasugusele ajavahele ja pikkadele suhtlusaukudele? Kas ma petan ennast?
Ma reisisin viis kuud. Telefone meil polnud. Läpakat samuti mitte. Internetipunktid olid tasulised. Msn-is blokeerisin kõik peale koduste ära, et keegi minuga rääkima ei hakkaks, sest võtaks tohutult aega, et vastata küsimusele "kuidas sul seal siis läheb?". Mõnikord harva sain kirja ja kui mul tõesti selge oli, mida ma vastata tahan, kirjutasin lühidalt. Pidasin blogi, aga mu emal oli õigus, ma rääkisin ja jagasin ennast Indrekule, blogi enam mu puhast peegeldust ei saanud (üksi on kergem ja ehedam ennast sõnastada). Üleüldse, mul on ka selliseid sõpru, kes ei viitsi blogisid lugeda. Kas mul nüüd enam sõpru polegi?

Hetkel olen ma kadunud (paljud on küsinud, et kus ma ometi jäänud olen). Ma isegi ei reisi enam. Aga mind pole kuskil näha ega kuulda. Mulle kirjutas mu tädi, et "Suur vaikus peale sinu Eestisse naasmist..." - see on ilusti öeldud. Just selle suure vaikuse pärast ma nii vara tagasi tulingi. Olen kohal.


Eesti sõbrad ei pruugi omavahel palju rääkida. Või räägivad teistest.
India sõbrad tolgendavad üksteisega koos või vähemalt on pidevas kontaktis. Nende standartite järgi ei peaks mul sõpru olema (peale Indreku). Ma ei ole PIDEVALT sõprade jaoks olemas, ma ei figureeri peaaegu mitte kellegi elus iga päev, ma ei ole stabiilselt mitte kellelegi toeks, ma ei võta telefonikõnesid vastu, kui ma pole võimeline rääkima. Ma olen hoopis hetkest viidud - suhtlen selle sõbraga, kes ette jääb või helistab või minu juurde tuleb, ma ei muutu võõraks ega mitte kriipsugi kaugemaks, kuigi pole umbes 2 aastat üldse ühendust pidanud. Mulle on raske pettumust valmistada, mul pole erilisi ootusi, mõnikord harva ainult tunnen, et ei tunne endast erinevaid inimesi või ei oska suhelda.
Aga ma olen sõprade elu vastu väga uudishimulik ja mulle meeldib otsekoheselt ja avameelselt rääkida.
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma tunnen väga harva, et konkreetselt vajan kedagi. Igav mul ka pole. Aga samas, nii kui ma mõnd sõpra näen, tekib mul suur huvi, et mis või kes ta praegusel hetkel on, kuidas ta kõigest mõtleb ja mida tunneb. Ma tunnen suurt kiusatust kõige pimedamasse prakku piiluda ja üleüldse, igatpidi oma sõpra kõditada.
Kuulge, ma ei tea, mida "sõber" tähendab, aga MUL ON SÕBRAD. Lööge või maha!


Ma imelten oma sõpru. Võib-olla just selletõttu, et ma neile nii lähedale olen pääsenud ja nende erilisust olen näinud. Tõeline avatus läheb otse südamesse ja sellele ei saa mitte kuidagi vastu vaielda. Prita (minu muusiksõber) kunagi ütles, et talle ei meeldi, kui keegi tema alateadvuses songiks. Mina olen täiesti vastupidine, aga mul oli seda väga hea kuulda. Prita pani selge piiri. Mõnus on kindlameelse ja selge inimesega koos olla. Nagu aia ääres peesitamine. Selgus on minu jaoks turvalisus. Alati ei peagi üle aia vaatama. Mul on Pritaga väga hea koos olla.

Tuttavaid on mul ka. Neist ma pean lugu, tunnen siirast huvi, aga endale ligi ei lase. Tavaliselt ei ole see minu blokeerimine, vaid teise inimese huvipuudus minu vastu. Tunnen selle KOHE ära. Aga ka sellised inimesed peavad end mõnikord mu sõpradeks. Mina neile sõprade nimetust ei annaks. Neil on lihtsalt oma nimed.


Suhe on ka sõprus. Peab olema, muidu võiks lihtsalt "üksteise ärakasutamise lepingu" sõlmida (mida ma sugugi ei halvusta). Ma õppisin sel reisil ennetama hetki, mil ma kipun oma kaaslast vaimselt tõrjuma või piiri panema. Indrek pole mind kunagi halvustanud ega tõrjunud, me oleme üksteisele väga sügavale pääsenud. See on olnud hirmutav (ikkagi esimest korda elus) ja huvitav kogemus. Minu meelest siit on alguse saanud lugupidamine, aktsepteerimine, kindlustunne ja armastus. See pole tunne. See ON. Armastan Indrekut nagu Indias lapsed oma vanemaid, magavad nagu rotipojad usalduslikult üle õla ega karju-vingu nagu Indo-Hiinas. Praeguses hetkes ja täiega olemas! Maailma parim meditatsioon ja ravim.


Ma olen olemas. Ainult ei ärple ringi. Mulle pole ka mingeid tõestamisi vaja. On nagu on.

Darjeeling

2134 meetrit üle merepinna.
0 kraadi. Külm. Hall. Udune. Inimesed pole pealekäivad ega tule tänaval nime ja päritolu maad küsima. Palju vaeseid, kes siiski eluga hakkama saavad. Kampsunid. Mõned joped. Tekid.
Hotellist soe vesi ämbriga. Külm. Õhtuti päris mitu tundi elektrit pole. Küünlad. Külm. Kõnnime mööda pimedaid järskudel küngastel looklevaid tänavaid. Otsime söögikohti. Pärast India maiustusi. Joome chaid.
Suure pasundamisega tuleb ööst džiip või motikas.
Koerad teel. Kardavad. Hauguvad.



Darjeelingu koertel puuduvad kohustuslikud vaatamisväärsuste nimekirjad. Sikkimisse nad matkama ka ei lähe. Ja suure ringi jooksmisega paremat kaaslast nagunii ei saa. Pigem võiks magada. Eluterve koeraelu.



Taksod (džiibid) on Darjeelingus ülehinnatud. Kasutatakse kandjaid. Isegi kolimiseks. Kael kannab arvatavasti paremini kui käed.






Meie tassisime oma seljakotte ise. Pole eriti rasked ka - 15-18 kilo.

















Oleme selle reisi jooksul korralikult järgi mõelnud ja järgmine kord tuleme ainult käsipagasiga.














Inimesed on siin veits teistsugused kui mujal Indias.
Pooleldi pilukad, aga India nahavärvides. Kannavad mütsilotusid ja päikseprille.
















Mina panin oma tavalised linased püksid jalga ning jäin kriitiliste pilkude kätte. Naisel peab ikka midagigi mehest erinevat puusa katma. Sidusin siis oma kaltsaka salli ümber. Sai parem küll.

Mehed ja naised hoiavad ikka korralikult eraldi. Külm neid lähemale ei too.




Darjeelingusse peaksid paistma maailma kõrguselt III mägi, Indias asuv Khangchendzonga ning natuke eemalt isegi Everest. Meie olime seekord udus. Vaatasime pilte.
Jõime Darjeelingu teed. Tee nagu tee ikka. Valge tee oli natuke erilisem, aga ka 10x kallim, ostame seda parem Eestist, reisieelarvesse ta teretulnud polnud.

Darjeeling asub Kirde-Indias, jõuliselt iseseisvust taotlevas Gorkhalandis. Teeääred olid täis joonistatud rohe-valge-kollaseid lipukesi ja loosungeid "we want Gorkhaland". Kui nad peaks omaette maana mult viisatasu võtma, siis ma arvatavasti Darjeelingusse ei läheks. Pigem kohe Nepaali. Gorkhaland jääks oma inimestele, mitte turistidele.

öörongiga Kalkutast ära

Vaene, ülerahvastatud, õhtust sööv ja lõkkeid tegev (kui on millestki teha) Kalkuta. Mina rikutud rikkur tundsin romantilisust. Mõnus oli rongiaknast välja vahtides teiste elust läbi sõita.
Isegi prussakad läksid meelest. Aga neid pole India rongides just üks perekond. Ega üks suguvõsa. Olin nagu väike plika ainult varbaid pidi maas, kuni tundsin, kuidas mu plätu ja jalatalla vahelt suurem tegelene end läbi libistas. Kõdi oli. Ja sulaselge prussakatunne. Mu sotsiaalne foobia lollakas välja naha oli seekord kiirem ja ma väliselt kohe ei reageerinud. Natuke ootasin, tõmbasin siis jalad rahulikult rätsepaistesse ja jätsin kingad putukatele. Indrek ajas ühe neist minema, korraks.
Mõttetud, räpased, aga ikkagi ohutud tegelased on need prussakad. Nagu kärbsed.

Putukad istuvad julgelt meie asjade ja meie enda peale, aga kohalikud saavad ainult ümberringi passida ja vaadata. Saavad uurida, kaaluda ja vaadelda meid nagu filmi.
Aga meie oleme põhjamaine film, rohkem vaataja ettekujutus. Midagi ei toimu. Ei räägi ka. Ei taha.

Vipassana-paigast

Eestlane, prantslane ja venelane said meesteosas kokku. Hunnikut pikalt puuksutavaid hindusid nende kõrval ei märganud. Eestlane oli valgepäine, sõbralik, meditatsioonipadjal pidevalt ringiaelev ja õiget magamisasendit otsiv Indrek. Prantslane oli tavaline konnasööja, superpüsiv mediteerija, hipiriietuse ja peaaegu -afropatsidega. Venelane oli 2-meetrine kiilakas üle keha tätoveeringuid täis kolge, kes on Indias juba joogiks saanud ning Vipassanas neljandat korda; sääskedesse suhtus nagu venelane, mitte kui budist- lõi "läraki" laia peoga putuklinnu laiaks ja istus kivinäoga edasi.
Naiste osas otsisid ennast neeger, eestlane, 2 psühholoogi (itaallane ja hindu tütarlaps), kõiki armastav umbvenelane, kohalik lonkav vanatädi ja kõige tavalisem ära ehitud keskealine hindu-tädi. Neeger oli padjale kivistunud prantsuse immigrant, kes kandis ülistiilseid ja ilusaid Aafrika rõivaid. Eestlane oli vales kohas. Itaallasel oli minuga ühel päeval sünnipäev, me elasime ühes toas. Hindu psühholoogitar jäi III päeva lõpus kõhuhaigusesse ja kadus. Venelane oli oma kolgega proovireisil, et pärast abielluda, kui sobib; vedade filosoofiaga ärapööratud vege, "ma armastan teid kõiki, olge õnnelikud" tüdruk.
Itaallane ja venelane hoidsid mind ilusti vaikusest eemal, venelasele lihtsalt pidi tõlkima "5 min paus ja siis siia tagasi", aga itaallasele pidi vastama "jah", et kas lamp kustu või kas ta võib nüüd pikemaks vetsu minna, või tõlkima ümber õpetaja kohutava aktsendiga inglise keelt.

Süüa sai 3 korda päevas ja ülihästi, India vegetariaanlase mitmekesist toitu.

Magada oleks saanud, kui ajad oleks sobinud (hommikul kl 4 üles, õhtul 21.30 kerra).

Paha haisu ja peeru polnud (see tavaliuselt väga erutab Vipassanas mediteerimist kogenuid, aga meil oli suur saal, väga vähe inimesi ja töötavad propellerid).

Sääski oli palju, neile kohalik möks "Odomos" ei mõiganud. Minu Hageri kihelkonna esivanemad nad polnud, nii et ma pidasin pidevat plaani neid massiliselt tapma hakata, kui režiim üle viskab. Indrekut ka mingi uuestisünd ega "let all the beings be happy" ei koininud, ta proovis neist üle olla, ühe alatu lõi siiski kiiresti lapikuks (kogemata, ta ütles).

Meie Vipassana meditatsioonikeskus asus Põhja-Kalkutas Gangese jõe kaldal, vaikses ilusas kohas. Aias lendasid ja uimerdasid linnud (Indreku poolel olid jäälinnud ja papagoid, naiste poolel varesed ning kollaste varvastega tegelased); mingi beež suslikuline ehmus iga kord kui õue tulin, ja naiste ühisvetsus elas prill-laua all 2 suurt tarantlit.

Päike paistis, ilm oli ilus.

Mul oli elu üks raskemaid hakkamasaamisi, et ära tulla ja midagi mulle sisuliselt mittesobivat lõpetada.

Kõik on hästi.

Pooleli! Tagasi OMAL teel ja oma elus

Me tulime Vipassanast 4.päeval ära, jätsime 10-päevase kursuse pooleli!
Ma ei saanud hakkama :) ja olen selle teadmisega rahul.
Ma olen alateadvuse uurimise täielik huviline ning minu kallal on igasugune psühholoogiline sonkimine täiesti teretulnud, aga tuli välja, et ma olen meetodite suhtes valiv.
Vipassana kujutab endast 10 päeva 10 tundi päevas ühe padjakese peal suures saalis mediteerimist ja mitte mingit suhtlemist. Ma kujutasin ette täielikku endasse süvenemist, kõva tööd iseendaga.
Tegelikult avastasin end avamerelt. Öeldakse, et hakka ujuma. Mingit saart näha pole ega pole isegi teada, kas kuskil üldse midagi on või lihtsalt 10 päeva pärast peale iseloomu kasvatamist tuleb päästab suur kaubaläev sind uppumast, kui tuleb...
Päevas antakse üks õlekõrs, näiteks pead jälgima oma hingamist ninasõõrmete ümbruses. Ja kõik. No ja ma siis hingasin ja tunnetasin kõike. Aga jälgmisega on ju ikka nii, et mida rohkem Sa tead, MIDA ja KUIDAS jälgida, seda rohkem suudad süveneda. Näiteks asjatundmatul on tähistaevast väga igav vahtida, kui sealt midagi otsida ei oska. Meid ei õpetatud. Oleksime kuskilt ise pidanud seda teadma või avastama. Inimesed, kes Vipassanat mitmendat korda teevad, saavad sellest kindlasti palju suuremat kasu. Ehk ma peaksin esimese korra vahele jätma :)
Ma siis proovisin terve esimese päeva hingamist tunnetada ja tajusin väga selgelt erinevaid piiritletud aistinguid. Mul on igast hambavalusid ja põskkoopapõletikke olnud, nii et ma tunnen oma nina-kanti hästi.
Ja siis õhtul võeti kogu mu töö maha, kästi LIHTSALT hingamist, mitte visualiseeritud või verbaliseeritud jälgimist praktiseerida. Ok. Tegin. Igavlesin, tegin seda ja kuna niiiii kerge töö oli, mõtlesin samaaegselt oma mõtteid ka. See oli täiesti võimalik. Nagu me oskame samaaegselt kuulata ja lõhna tunda. Harjumuse asi.
Ja siis kolmandal päeval kästi ikkagi hakata tegema seda, mida ma juba esimesel päeval olin teinud.... Mina enam ei viitsind. Tegin peas omi asju. Ja torisesin. Ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin kõik hetkeolukorra läbi. Olin nördinud, et mulle seda varem polnud öeldud.

Iga õhtu kuulasime poolteist tundi Vipassana-meetodi looja Goenka loengut. Huvitav, aga nagu tilk mu kuivale kõrile. Enamasti seletas ta muidugi mingit budistlikku jura, tegi maha kõik muud usundid, nagu budism seda poleks. Aga miks mina siin terve päev hinganud olen???

Vipassanas on ka alati meister-õpetaja, kes peaks toeks ja abiks olema (+abiõpetajad). Aga kui ma esimesel päeval küsisin, kas ma võin oma kõrval umbvenelasele infot tõlkida, siis õpetaja võttis aja ning vastas mulle teisel päeval, et kui ma meditatsioonist midagi aru ei saanud, siis võin peale kümmet päeva Vipassana raamatu või DVD osta. A mida ma siis üldse senikaua passin? Olin täiesti nördinud ja pettunud...Nagu näha, õpetaja inglise keelt eriti ei osanud ehk abi minu jaoks polnud. Abiõpetaja oli veel umbsem, see norskas esimese meditasiooni ajal üle saali, ning samuti inglise keeleta.
Olin abi ja motivatsioonita.
Ja siis ma kukkusin meeletusse enesehaletsusse, vihasesse tegutsemishoogu ja Indreku-igatsemisse (tema oli oma vaikivas meeste pooles). Proovisin oma ülevoolavate emotsioonidega ajuga tööd teha. Sain kuidagi hakkama. Kõige kauem suutsin 35 minutit järjest oma ninasõõrmete ja ülahuule- vahelisel alal aistinguid jälgida. Siis väsisin ära. Hakkasin oma mõtteid mõtlema.
Mõtlesin. 3 pikka päeva. Kaalusin ja uurisin, loetlesin miinuseid ja plusse, oma eesmärke, väljavaateid sel ajal hoopis oma asju mõelda, planeerisin kogu Valga lilleaia ära, revideerisin oma seljakoti sisu, mõtlesin klaveriõpetamismeetodite üle, tegin käsitöö plaane, planeerisin efektiivsemat ettekandja tööd, tegin reisiplaane ja uurisin oma koduigatsuse tõsidust jne. Kõike seda oma mediteerimispadjal istudes.
Ja mõtlesingi välja, et see on mu aju vägistamine. Õhtuti olin nii meeleheitel ja väsinud, et kaalusin tõsiselt rahustite võtmist, et mitte nutma hakata. Aga ma ei tulnud Vipassanasse "puhastuma" selleks, et rahusteid võtta.
Neljandal päeval olin täiesti veendunud.
Indrek tuli kaasa, et me kumbki üksi ei jääks.
Kui ära hakkasime tulema, prooviti meid muidugi ümber veenda. Äkitselt oskas õpetaja palju rohkem inglise keelt ja ütles, et me pole veel ju tegelikku Vipassanat näinudki, et tõeline töö alles algab 4. päeval ja me võiks kasvõi 2 tundi seal veel mediteerida... Mina olin täiesti otsustanud ja rahulik, ei lasknud nagu turul kaubelda. Miks varem selliseid asju ei räägita, et tegelt töö algab alles 4. päeval ja sinnani on paljas tähelepanu väntsutamine? Ja mis üldse ülejäänud päevadel toimub??? Mida ja kas üldse midagi ma ootan ja kui kaua?

Vipassana teeb meeletult maha kõik teised usundid, halvustab neid kui pimedaid, tõestamata ja mitte-kogemuslikke uske. Aga mina oleksin saanud Vipassanas 10 päeva ÄRA olla ainult siira pimeda usuga, et midagi ikkagi hakkab minuga toimuma ja see, mida ma parasajagu kogen, ongi protsessi vajalik osa.

Mulle ei sobi üldse Vipassana töö-meetod. Ma ei näinud mitte mingeid sihte ega lootustki, et ma oma eesmärgini jõuan. Lähenemine oli väikeselt suurele. Nagu ma musakeskas lapsi õpetan: Kõigepealt väike lõbus või huvitav salmike, siis viisiga salmike, siis ühe pilliga viisiga salmike jne jne kuni orkestrini, märkamatult. AGA MINA POLE LAPS. Ma vist pole ka tavaline lihtsalt raskest tööst ja vaevast motiveeruv inimene. Ma pean teadma, miks või mille nimel ma seda teen. Ma olen täiskasvanud inimene ja vajan selleks, et tööd teha, mingisugust tausta või üldpilti. Mind ei meelita suurde musta auku magusa kommireaga. Ma olen liiga vana selleks, et hakata pimedalt uskuma ja lootma, et "tõde on kuskil olemas".

Võimalik, et ma olen üks väga vähestest inimestest, kellele Vipassana meetod lihtsalt ei sobi. Eesmärk on universaalne ja väärtuslik, aga teid iseendani ei saa olla ainult üks - ainult Vipassana. See oleks nagu ainu-jumalik tee.

Kolm päeva on tagantjärgi mõeldes väga lühike aeg, aga 10 meeletult intensiivset tundi päevas oma aju jälgida ei olnud mööduv viiv! Sain palju mõelda ja uurida ja jälgida. Mul tärkas laiem huvi oma suure ja sassis mõtetevoolu vastu. Milline puserdi alateadvus! Äge.

HELÕU, SINA! TEE MUST ÜKS PILT!

Ma kippusin Indo-Hiina kogemuse pärast juba kartma, et India seekord äkki ei pakugi nii meeldivat elamust kui eelmise reisi ajal. Aga ei. Kahekesi võib ikka täpselt sama palju suhelda ja spontaansetesse olukordadesse sattuda kui üksi. Vähemalt Indias. Jälle tulevad inimesed karjade kaupa ligi, tahavad ja nõuavad, et neist pilti tehtaks, küsivad "which country?". Ainult meie sissetulekute kohta pole ma veel kellelegi pidanud vastama. Imelik.
Teised turistid on rääkinud, et neilt on Põhja-Indias, kus meie nüüd oleme, pildistamise eest ka raha tahetud. Meilt õnneks mitte. Kogemused nagu ise valivad, mis hetkel ja millisena inimesele ligi tulla. Meile on India väga meeldiv olnud.


(See poiss on oma tulevase filmistaari imidži juba korralikult läbi mõelnud.)

**********

Mind jõllitatakse päris palju. Kohalikud muidugi kannavad oma traditsioonilisi rõivaid ja neist ma saan aru. Aga valged vahivad samamoodi. Turistid ostavad siit kaltse ja kujutavad end hipideks, ei pese ega triigi, teevad rastapatsid pähe ja tõmbavad end täis. Tore hipi värk küll. Et äkki see on pilet vaimsesse maailma? Miskipärast ükski kohalik küll selline pole, vähemalt linna peal.
Ja noh meil Indrekuga pole ka plaanis "usulisi elamusi" ainete või väljanägemise kaudu omistama hakata. Pole tundnud mingit vajadust ära keeramiseks.

*********


Mehed mängivad kaarte, "puhkavad" kuskil lösutades või magamad kummuli oma sõidukite peal.















Palav on. Katkistest torudest tänaval juuakse ja pestakse end voolava! vee all. Lehti loetakse ka palju (ja ka inglise keeles). Koerad ka magavad.

Meie lahtise toru vett juua ei ihalda ja mõnuleme siirupiga piimade käes.



*******************

Vaesed. Ma olen nagu teiegi lugenud "puutumatute" kohta, aga siin neist ei räägita. Nad lihtsalt elavad siin teiste hulgas. See on inimvaesuse tipp. Mulle tundub tõesti, et nad on ühiskonnast eemale tõugatud, neil pole lubatud teistega läbi käia. Nad ei kerja, vaid vahivad altkulmu kahtlustava pilguga, kui me nende "elamust" mööda kõnnime. Enamasti ehitavad nad telke - panevad kas kiled või kaltsud müüri najale mingitele toigastele toetuma. Ahjudeks on neil kaks rida telliskivisid. Omaette maailm. Ma ei kujuta ette, kust nad vett saavad (sest katkistest tänavatorudes jõid tavalised keskklassi inimesed), võtavad vist kohalikust rõvedast solgijõest. Elavad, paljunevad (nägime umbes äsjasündinud last) ja surevad.

Kuuldavasti on aids just kõige vaesema kihi hulgas rohkelt vohav ning erinevalt muudest Inida klassidest, nad ainult ühe paarilise pidajad pole.

See on Ema Teresa linn. Siin töötab palju vabatahtlikke ning on palju katoliiklasi. Aga siin on sotsiaalselt väga jube. See võib muidugi Ema Teresa ajaga võrreldes kordi parem olla.

Teadmine, et siin nii meeletult palju aidsi, muid surmahaigusi, kibestumist, kättemaksuviha ja kurbust on, tekitab minus hirmu ja abitust. Ma ei saa ju mitte midagi teha. Saaks vältida sellistes kohtades käimist ning kasutada ühistransporti nagu kohalikud teevad, siis tunduks elu Indias väga värviline, maitserikas ja meeldiv. Aga tegelt on siin must lehekülg.


************************

Sellel maal on usk. Siiras pime usk, mis paneb silmad särama ja südame lootma. Jumala(te)le tuuakse lilli ning lilleturg õitseb! Meie muidugi magasime poole päevani ja nägime juba suht närtsind olukorda, aga ikkagi tabas meid värviuputus.







Lille pea nokitakse varre küljest ära ning tehakse niidi otsa pikki lillenööre, mida siis saab vajalikesse kohtadesse (pühakujude, -piltide, kodude, autode jne külge) riputada. Minu meelest kasutatakse kõige rohkem "üliõpilast", appi, ma ei tea, mis selle lille ametlik nimi on.











**********

Meid nüüd umbes kaks nädalat pole. Läheme Vipassanasse. Lugesin sellest juba eelmise India reisi ajal, aga ei leidnud vaba aega. Just tol ajal tegi seda Leele Austraalias. Ning selle reisi alguses oli meeldiv kogemus Silveril. Väga palju hoiatusi ja halba oleme ka kuulnud (näiteks Taunost ja Egonist jõudis küll veits tumedat värvi meieni). Ning enamasti ameeriklased ning rabelevad eurooplased üleüldse ei talu seda. Aga see on isiklik asi. Vipassana peaks õpetama keskendumist ja iseenda jälgimist. Mina loodan õppida ümbritseva müra ja jama suhtes neutraalseks jäämist, lihtsalt vaatlemist, mitte (negatiivse!) hinnangu andmist.
Me ei räägi ega suhtle kellegagi 10 päeva.