Indias on meeste ja naiste vaheliste tunnete väljanäitamine tabu. Avalik sõprus, ammugi veel "käimine" nende kahe liigi vahel vist ei tuleks seal kõne allagi. Nägime Kalkuttas kahte paarikest: kuna muu oli keelatud, väljendasid mehed oma hellust üksteisele. Ehk naised kõndisid paar sammukest ees ja mehed kaelakuti järel ja silitasid üksteise selgasid. Meestel käestkinni käimine on üksteisele suur austuse ja lugupidamise avaldus. Sõbrad!Meil Indrekuga on natuke laiem maailm, ma pistsin oma käe talle pihku. Uudistasime ja muigasime indialastega vastastikku.
Reisil olles sain oma India tuttavalt kirja, kus ta oli solvunud, et ma haruharva kirjutan, rääkimata helistamisest, "tore sõber küll". Ma esialgu ehmusin, siis mõtlesin, et "mis õigusega?", siis kahtlesin mõnda aega ning nüüd olen nagu olen.
Kas see on lihtsalt eneseõigustus, et minu sõbrad jäävad alles vaatamata igasugusele ajavahele ja pikkadele suhtlusaukudele? Kas ma petan ennast?
Ma reisisin viis kuud. Telefone meil polnud. Läpakat samuti mitte. Internetipunktid olid tasulised. Msn-is blokeerisin kõik peale koduste ära, et keegi minuga rääkima ei hakkaks, sest võtaks tohutult aega, et vastata küsimusele "kuidas sul seal siis läheb?". Mõnikord harva sain kirja ja kui mul tõesti selge oli, mida ma vastata tahan, kirjutasin lühidalt. Pidasin blogi, aga mu emal oli õigus, ma rääkisin ja jagasin ennast Indrekule, blogi enam mu puhast peegeldust ei saanud (üksi on kergem ja ehedam ennast sõnastada). Üleüldse, mul on ka selliseid sõpru, kes ei viitsi blogisid lugeda. Kas mul nüüd enam sõpru polegi?
Hetkel olen ma kadunud (paljud on küsinud, et kus ma ometi jäänud olen). Ma isegi ei reisi enam. Aga mind pole kuskil näha ega kuulda. Mulle kirjutas mu tädi, et "Suur vaikus peale sinu Eestisse naasmist..." - see on ilusti öeldud. Just selle suure vaikuse pärast ma nii vara tagasi tulingi. Olen kohal.
Eesti sõbrad ei pruugi omavahel palju rääkida. Või räägivad teistest.
India sõbrad tolgendavad üksteisega koos või vähemalt on pidevas kontaktis. Nende standartite järgi ei peaks mul sõpru olema (peale Indreku). Ma ei ole PIDEVALT sõprade jaoks olemas, ma ei figureeri peaaegu mitte kellegi elus iga päev, ma ei ole stabiilselt mitte kellelegi toeks, ma ei võta telefonikõnesid vastu, kui ma pole võimeline rääkima. Ma olen hoopis hetkest viidud - suhtlen selle sõbraga, kes ette jääb või helistab või minu juurde tuleb, ma ei muutu võõraks ega mitte kriipsugi kaugemaks, kuigi pole umbes 2 aastat üldse ühendust pidanud. Mulle on raske pettumust valmistada, mul pole erilisi ootusi, mõnikord harva ainult tunnen, et ei tunne endast erinevaid inimesi või ei oska suhelda.
Aga ma olen sõprade elu vastu väga uudishimulik ja mulle meeldib otsekoheselt ja avameelselt rääkida.
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma tunnen väga harva, et konkreetselt vajan kedagi. Igav mul ka pole. Aga samas, nii kui ma mõnd sõpra näen, tekib mul suur huvi, et mis või kes ta praegusel hetkel on, kuidas ta kõigest mõtleb ja mida tunneb. Ma tunnen suurt kiusatust kõige pimedamasse prakku piiluda ja üleüldse, igatpidi oma sõpra kõditada.
Kuulge, ma ei tea, mida "sõber" tähendab, aga MUL ON SÕBRAD. Lööge või maha!
Ma imelten oma sõpru. Võib-olla just selletõttu, et ma neile nii lähedale olen pääsenud ja nende erilisust olen näinud. Tõeline avatus läheb otse südamesse ja sellele ei saa mitte kuidagi vastu vaielda. Prita (minu muusiksõber) kunagi ütles, et talle ei meeldi, kui keegi tema alateadvuses songiks. Mina olen täiesti vastupidine, aga mul oli seda väga hea kuulda. Prita pani selge piiri. Mõnus on kindlameelse ja selge inimesega koos olla. Nagu aia ääres peesitamine. Selgus on minu jaoks turvalisus. Alati ei peagi üle aia vaatama. Mul on Pritaga väga hea koos olla.
Tuttavaid on mul ka. Neist ma pean lugu, tunnen siirast huvi, aga endale ligi ei lase. Tavaliselt ei ole see minu blokeerimine, vaid teise inimese huvipuudus minu vastu. Tunnen selle KOHE ära. Aga ka sellised inimesed peavad end mõnikord mu sõpradeks. Mina neile sõprade nimetust ei annaks. Neil on lihtsalt oma nimed.
Suhe on ka sõprus. Peab olema, muidu võiks lihtsalt "üksteise ärakasutamise lepingu" sõlmida (mida ma sugugi ei halvusta). Ma õppisin sel reisil ennetama hetki, mil ma kipun oma kaaslast vaimselt tõrjuma või piiri panema. Indrek pole mind kunagi halvustanud ega tõrjunud, me oleme üksteisele väga sügavale pääsenud. See on olnud hirmutav (ikkagi esimest korda elus) ja huvitav kogemus. Minu meelest siit on alguse saanud lugupidamine, aktsepteerimine, kindlustunne ja armastus. See pole tunne. See ON. Armastan Indrekut nagu Indias lapsed oma vanemaid, magavad nagu rotipojad usalduslikult üle õla ega karju-vingu nagu Indo-Hiinas. Praeguses hetkes ja täiega olemas! Maailma parim meditatsioon ja ravim.
Ma olen olemas. Ainult ei ärple ringi. Mulle pole ka mingeid tõestamisi vaja. On nagu on.
No comments:
Post a Comment