leave nothing but footsteps"
("vii kaasa vaid pildid,
jäta siia vaid jalajäljed")
(Pildil meid kohaletoonud ning pidevalt ule joe transportivad joe-taksod)
Kokkuvõtvalt kohtasime metsas sääski, taskulamp-säraga-kärbseid, kiile, värvilisi liblikaid ja limukaid, kaane, ämblikke, oravat, nahkhiiri, varaane, kitse ja metssigu.
Linde oli nii laulu- kui muidu hõikurtegelasi:
üks neist, nelja-laskuva-tooni lind, oli meie jaoks kõige sotsiaalsem, tuli alati ise või sõbraga meie lähedale (kuuldavale). Kükitasid koos oksal ja laululinnud nagu nad on, hakkasid hingest pihta. Kohati laulsid sekundi-kaanonis. Vahepeal olid mõttepausid, et äkki keegi tahab ühineda või pakub parema laulu välja.
Metsas seletas ka kõrgetooni-mootorsae-piniseja. Mida kõvemini ja intensiivsemalt, seda ägedam isane!
No ja siis olid muidugi veel monotoonsed öise une häirijad: uhhuu-öökull, sms-heli-lind, kahe-heli-hõikur. Ma pole veel ära õppinud magades häirehelide eiramist.
Kuulsime (erinevalt Austraaliast) õnneks ka laululinde. Kõrv kohe puhkas nende suure amplituudiliste mitmesalmiliste laulude ajal.
Mulle väga meeldis, et Taman Negara metsaradadele polnud matkajad prügi jätnud, kuigi polnud ka prügikaste. Hoiatussildid ja viisakad inimesed! Venelasi seal vist ei käi.
No comments:
Post a Comment