India seljatagant

Olime Indrekuga Põhja-Indias kuu aega. Kalkuttas, Darjeelingus, Puris ja Delhis. Sellest kujunes tõesti täiesti erinev kogemus mu eelmise aasta 2-kuisest Lõuna-India reisist, aga see oli ette teada. India vajab seedimist. Igas mõttes. Sealihaga on siiamaani probleeme.


India on värviline ja silmatorkav, valgusemaa. Intensiivne päikesevalgus tekitab vajaduse erksate värvide ja kontrasti järele. Isegi venelaslik helesinisega ülepingutamine siin ei häiri.
Kassikuld ja roostevaba teras helgivad, kuld- ja hõbeniidikesed sarides sädelevad.

Inimesed käivad (no tihti lihtsalt töllavad) säravad silmad pärani peas. Neil on julge, pikalt otsa vaatav pilk, lausa jultunud. Nad vahivad.

Naised õlitavad oma pikki maailma kauneimaid patse (mu Eesti juuksur küsis, et no mis ma siis arvan, kust maalt kõik need juuksepikendused tulevad???) ja need lihtsalt torkavad mulle silma. Need mitte-barbid naeratavad oma ümarate nägudega nagu maakerad ja nende vormidele mini-vakstukleite selga ei paneks. Mehed lasevad endil kõhud ette kasvada. Pole vaja põdeda.

Igal võimalikul hetkel tullakse rääkima. Mitte keegi ei muretse, et mitte millestki rääkida pole. Neile ei tuleks pähegi fraas "ei julge!" Nime saab ju igalt ühelt küsida, isegi presidendilt. Meilt küsiti süüdimatult, kas meie maal eskimoid ka elab.
Ma vist olen väga edev, igaljuhul mulle tähelepanu meeldib. Aga vaene Indrek oli päeva lõpuks täiesti läbi. Tema valis, kellele ta tähelepanu osutas. Liigne suhtlemine oli pingutus. Mina siis võtsin kõigi indialaste ja kogu Indreku tähelepanu kõik endale. Ise käisin süüdimatu nägu peas ringi ja kui midagi pähe taheti määrida, oli mul piisavalt mitte-midagi-aru-saav silt otsaees.
Minu meelest on üks tavaline indialane nagu budisti unistus - täiesti "siin ja praegu". Nad ei räägi minevikust ega ela tuleviku unistustes, nad on erksad ja jälgivad kõike ümbritsevat, sekkuvad kõigesse, kui vähegi saab.

Aga ega ma kogu aeg ei mõnulenud. See indialaste jäägitu tähelepanu kehtis ka meie keha suhtes. Meie marsruudile sobiv ujumiskoht Puri polnud 100% turistikas - ehk ma ei saanud ujumisriietes ujuma minna. :( Panin pikkade varrukatega pluusi selga, pika salli ümber alakeha ning käisin nagu uputatu ujumas. OEH!



Meile tuli üks kohalik rääkima, et paar kilomeetrit eemal on täiesti tühi rand. Tema käivat iga päev seal, masseerimas! Jäime oma randa, tuba oli meil u 100m veepiirist. Ja paar korda kannatas ikka vees ära käia, kuigi kaluriküla oli koha kõrval. Nende jaoks on ju meri vets.

Muideks, me ei pruunistu enam. Oleme 5 kuud (Indrek 7) lauspäikese käes olnud ning nahk enam ei pigmenteeru. Kui täiesti arutult liialdasime, siis läks nahk lihtsalt punaseks ja tuli maha (oi, kuidas mulle meeldib nahka tõmmata...!)


****************************
India on koertemaa. Neid on seal rohkem kui inimesi ja nad otsivad täpselt samamoodi seltskonda kui indialased: tulevad tooli alla magama, õhtul müravad sõbraga hotellitoa ukse ees (ainult kui keegi vaatab), mere ääres istuvad kõrvale.



Tegelikult India ongi loomasõbralik. Kui keset teed mõni väike märkamatu loomapoeg (näiteks tibu!) magas, korraldus lihtsalt liiklus ümber, võeti põlluäärest või kraavist teele lisa. Keegi ei sõida teed ületavale kassile otsa. Lugupidamine on vastastikune - lehmad ei närvitse ja kõnnivad rahlikult ja sirgelt oma radapidi.

************************
India on hea taimetoidu maa. Isegi Indrek ei vaevelnud mingisuguse lihavajaduse käes. Lihtsalt toit oli nii mitmekesine ja maitsev, et keel oli rahul ja mõnules.
India maiustusi jään ma igatsema. Indias on ekstra poed (mis muidugi ronivad kõik üksteise kõrvale, mitte pole mööda linna laiali laotunud), kus on piimast, pählitest ja maitseainetest kuivi või märgu tillukesi koogikesi ja halvaa-taoliseid tükke.
India chaid jään ka igatsema (ja ise tegema): vürtsid (kaneelikoor, kardemon jne) vette mõneks minutiks keema, veitsa aja pärast lisada must tee (mina kasutan Eestis "mahe chai" teesegu, 1 min keeta. Lisada poole võrra juurde piima ja ohtralt suhkrut ning kui piim üles hakkab tõusma, tulelt ära võtta. Juua mõnudega. Mina jõin ilma nahata.
Seekord tõin Indiast mõne vürtsi ka, et kodus järgi proovida, mis siis selle tüüpilise India maitse teeb: karri ja kurkum mitte, pigem köömned, koriander ja kardemon. Ja muidugi ehtne Kashmiirist korjatud safran (1g saamiseks on 1500 krookuse-sarnaselt lillelt eemaldatud 3 tolmukakest).





















***********************'

Indias elab 1,2 miljardit inimest. See on mitmekesine. Ükskõik, mida sealt otsida, leiab. Ainult kodu seal polnud. Ja meie olime väsinud. Indo-Hiina oli meid energiast tühjaks imenud. Mõnikord, ja mulle tundub, et lausa enamasti, on Eesti siiski parem paik. Mu oma veri. Mu oma juured. Mu oma Eesti värske õhk ja vaikus. Kodutunne.

"Mis sa selle vaikimisega öelda tahad?" Oled veel sõber?

Indias on meeste ja naiste vaheliste tunnete väljanäitamine tabu. Avalik sõprus, ammugi veel "käimine" nende kahe liigi vahel vist ei tuleks seal kõne allagi. Nägime Kalkuttas kahte paarikest: kuna muu oli keelatud, väljendasid mehed oma hellust üksteisele. Ehk naised kõndisid paar sammukest ees ja mehed kaelakuti järel ja silitasid üksteise selgasid. Meestel käestkinni käimine on üksteisele suur austuse ja lugupidamise avaldus. Sõbrad!
Meil Indrekuga on natuke laiem maailm, ma pistsin oma käe talle pihku. Uudistasime ja muigasime indialastega vastastikku.

Reisil olles sain oma India tuttavalt kirja, kus ta oli solvunud, et ma haruharva kirjutan, rääkimata helistamisest, "tore sõber küll". Ma esialgu ehmusin, siis mõtlesin, et "mis õigusega?", siis kahtlesin mõnda aega ning nüüd olen nagu olen.

Kas see on lihtsalt eneseõigustus, et minu sõbrad jäävad alles vaatamata igasugusele ajavahele ja pikkadele suhtlusaukudele? Kas ma petan ennast?
Ma reisisin viis kuud. Telefone meil polnud. Läpakat samuti mitte. Internetipunktid olid tasulised. Msn-is blokeerisin kõik peale koduste ära, et keegi minuga rääkima ei hakkaks, sest võtaks tohutult aega, et vastata küsimusele "kuidas sul seal siis läheb?". Mõnikord harva sain kirja ja kui mul tõesti selge oli, mida ma vastata tahan, kirjutasin lühidalt. Pidasin blogi, aga mu emal oli õigus, ma rääkisin ja jagasin ennast Indrekule, blogi enam mu puhast peegeldust ei saanud (üksi on kergem ja ehedam ennast sõnastada). Üleüldse, mul on ka selliseid sõpru, kes ei viitsi blogisid lugeda. Kas mul nüüd enam sõpru polegi?

Hetkel olen ma kadunud (paljud on küsinud, et kus ma ometi jäänud olen). Ma isegi ei reisi enam. Aga mind pole kuskil näha ega kuulda. Mulle kirjutas mu tädi, et "Suur vaikus peale sinu Eestisse naasmist..." - see on ilusti öeldud. Just selle suure vaikuse pärast ma nii vara tagasi tulingi. Olen kohal.


Eesti sõbrad ei pruugi omavahel palju rääkida. Või räägivad teistest.
India sõbrad tolgendavad üksteisega koos või vähemalt on pidevas kontaktis. Nende standartite järgi ei peaks mul sõpru olema (peale Indreku). Ma ei ole PIDEVALT sõprade jaoks olemas, ma ei figureeri peaaegu mitte kellegi elus iga päev, ma ei ole stabiilselt mitte kellelegi toeks, ma ei võta telefonikõnesid vastu, kui ma pole võimeline rääkima. Ma olen hoopis hetkest viidud - suhtlen selle sõbraga, kes ette jääb või helistab või minu juurde tuleb, ma ei muutu võõraks ega mitte kriipsugi kaugemaks, kuigi pole umbes 2 aastat üldse ühendust pidanud. Mulle on raske pettumust valmistada, mul pole erilisi ootusi, mõnikord harva ainult tunnen, et ei tunne endast erinevaid inimesi või ei oska suhelda.
Aga ma olen sõprade elu vastu väga uudishimulik ja mulle meeldib otsekoheselt ja avameelselt rääkida.
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma tunnen väga harva, et konkreetselt vajan kedagi. Igav mul ka pole. Aga samas, nii kui ma mõnd sõpra näen, tekib mul suur huvi, et mis või kes ta praegusel hetkel on, kuidas ta kõigest mõtleb ja mida tunneb. Ma tunnen suurt kiusatust kõige pimedamasse prakku piiluda ja üleüldse, igatpidi oma sõpra kõditada.
Kuulge, ma ei tea, mida "sõber" tähendab, aga MUL ON SÕBRAD. Lööge või maha!


Ma imelten oma sõpru. Võib-olla just selletõttu, et ma neile nii lähedale olen pääsenud ja nende erilisust olen näinud. Tõeline avatus läheb otse südamesse ja sellele ei saa mitte kuidagi vastu vaielda. Prita (minu muusiksõber) kunagi ütles, et talle ei meeldi, kui keegi tema alateadvuses songiks. Mina olen täiesti vastupidine, aga mul oli seda väga hea kuulda. Prita pani selge piiri. Mõnus on kindlameelse ja selge inimesega koos olla. Nagu aia ääres peesitamine. Selgus on minu jaoks turvalisus. Alati ei peagi üle aia vaatama. Mul on Pritaga väga hea koos olla.

Tuttavaid on mul ka. Neist ma pean lugu, tunnen siirast huvi, aga endale ligi ei lase. Tavaliselt ei ole see minu blokeerimine, vaid teise inimese huvipuudus minu vastu. Tunnen selle KOHE ära. Aga ka sellised inimesed peavad end mõnikord mu sõpradeks. Mina neile sõprade nimetust ei annaks. Neil on lihtsalt oma nimed.


Suhe on ka sõprus. Peab olema, muidu võiks lihtsalt "üksteise ärakasutamise lepingu" sõlmida (mida ma sugugi ei halvusta). Ma õppisin sel reisil ennetama hetki, mil ma kipun oma kaaslast vaimselt tõrjuma või piiri panema. Indrek pole mind kunagi halvustanud ega tõrjunud, me oleme üksteisele väga sügavale pääsenud. See on olnud hirmutav (ikkagi esimest korda elus) ja huvitav kogemus. Minu meelest siit on alguse saanud lugupidamine, aktsepteerimine, kindlustunne ja armastus. See pole tunne. See ON. Armastan Indrekut nagu Indias lapsed oma vanemaid, magavad nagu rotipojad usalduslikult üle õla ega karju-vingu nagu Indo-Hiinas. Praeguses hetkes ja täiega olemas! Maailma parim meditatsioon ja ravim.


Ma olen olemas. Ainult ei ärple ringi. Mulle pole ka mingeid tõestamisi vaja. On nagu on.

Darjeeling

2134 meetrit üle merepinna.
0 kraadi. Külm. Hall. Udune. Inimesed pole pealekäivad ega tule tänaval nime ja päritolu maad küsima. Palju vaeseid, kes siiski eluga hakkama saavad. Kampsunid. Mõned joped. Tekid.
Hotellist soe vesi ämbriga. Külm. Õhtuti päris mitu tundi elektrit pole. Küünlad. Külm. Kõnnime mööda pimedaid järskudel küngastel looklevaid tänavaid. Otsime söögikohti. Pärast India maiustusi. Joome chaid.
Suure pasundamisega tuleb ööst džiip või motikas.
Koerad teel. Kardavad. Hauguvad.



Darjeelingu koertel puuduvad kohustuslikud vaatamisväärsuste nimekirjad. Sikkimisse nad matkama ka ei lähe. Ja suure ringi jooksmisega paremat kaaslast nagunii ei saa. Pigem võiks magada. Eluterve koeraelu.



Taksod (džiibid) on Darjeelingus ülehinnatud. Kasutatakse kandjaid. Isegi kolimiseks. Kael kannab arvatavasti paremini kui käed.






Meie tassisime oma seljakotte ise. Pole eriti rasked ka - 15-18 kilo.

















Oleme selle reisi jooksul korralikult järgi mõelnud ja järgmine kord tuleme ainult käsipagasiga.














Inimesed on siin veits teistsugused kui mujal Indias.
Pooleldi pilukad, aga India nahavärvides. Kannavad mütsilotusid ja päikseprille.
















Mina panin oma tavalised linased püksid jalga ning jäin kriitiliste pilkude kätte. Naisel peab ikka midagigi mehest erinevat puusa katma. Sidusin siis oma kaltsaka salli ümber. Sai parem küll.

Mehed ja naised hoiavad ikka korralikult eraldi. Külm neid lähemale ei too.




Darjeelingusse peaksid paistma maailma kõrguselt III mägi, Indias asuv Khangchendzonga ning natuke eemalt isegi Everest. Meie olime seekord udus. Vaatasime pilte.
Jõime Darjeelingu teed. Tee nagu tee ikka. Valge tee oli natuke erilisem, aga ka 10x kallim, ostame seda parem Eestist, reisieelarvesse ta teretulnud polnud.

Darjeeling asub Kirde-Indias, jõuliselt iseseisvust taotlevas Gorkhalandis. Teeääred olid täis joonistatud rohe-valge-kollaseid lipukesi ja loosungeid "we want Gorkhaland". Kui nad peaks omaette maana mult viisatasu võtma, siis ma arvatavasti Darjeelingusse ei läheks. Pigem kohe Nepaali. Gorkhaland jääks oma inimestele, mitte turistidele.

öörongiga Kalkutast ära

Vaene, ülerahvastatud, õhtust sööv ja lõkkeid tegev (kui on millestki teha) Kalkuta. Mina rikutud rikkur tundsin romantilisust. Mõnus oli rongiaknast välja vahtides teiste elust läbi sõita.
Isegi prussakad läksid meelest. Aga neid pole India rongides just üks perekond. Ega üks suguvõsa. Olin nagu väike plika ainult varbaid pidi maas, kuni tundsin, kuidas mu plätu ja jalatalla vahelt suurem tegelene end läbi libistas. Kõdi oli. Ja sulaselge prussakatunne. Mu sotsiaalne foobia lollakas välja naha oli seekord kiirem ja ma väliselt kohe ei reageerinud. Natuke ootasin, tõmbasin siis jalad rahulikult rätsepaistesse ja jätsin kingad putukatele. Indrek ajas ühe neist minema, korraks.
Mõttetud, räpased, aga ikkagi ohutud tegelased on need prussakad. Nagu kärbsed.

Putukad istuvad julgelt meie asjade ja meie enda peale, aga kohalikud saavad ainult ümberringi passida ja vaadata. Saavad uurida, kaaluda ja vaadelda meid nagu filmi.
Aga meie oleme põhjamaine film, rohkem vaataja ettekujutus. Midagi ei toimu. Ei räägi ka. Ei taha.

Vipassana-paigast

Eestlane, prantslane ja venelane said meesteosas kokku. Hunnikut pikalt puuksutavaid hindusid nende kõrval ei märganud. Eestlane oli valgepäine, sõbralik, meditatsioonipadjal pidevalt ringiaelev ja õiget magamisasendit otsiv Indrek. Prantslane oli tavaline konnasööja, superpüsiv mediteerija, hipiriietuse ja peaaegu -afropatsidega. Venelane oli 2-meetrine kiilakas üle keha tätoveeringuid täis kolge, kes on Indias juba joogiks saanud ning Vipassanas neljandat korda; sääskedesse suhtus nagu venelane, mitte kui budist- lõi "läraki" laia peoga putuklinnu laiaks ja istus kivinäoga edasi.
Naiste osas otsisid ennast neeger, eestlane, 2 psühholoogi (itaallane ja hindu tütarlaps), kõiki armastav umbvenelane, kohalik lonkav vanatädi ja kõige tavalisem ära ehitud keskealine hindu-tädi. Neeger oli padjale kivistunud prantsuse immigrant, kes kandis ülistiilseid ja ilusaid Aafrika rõivaid. Eestlane oli vales kohas. Itaallasel oli minuga ühel päeval sünnipäev, me elasime ühes toas. Hindu psühholoogitar jäi III päeva lõpus kõhuhaigusesse ja kadus. Venelane oli oma kolgega proovireisil, et pärast abielluda, kui sobib; vedade filosoofiaga ärapööratud vege, "ma armastan teid kõiki, olge õnnelikud" tüdruk.
Itaallane ja venelane hoidsid mind ilusti vaikusest eemal, venelasele lihtsalt pidi tõlkima "5 min paus ja siis siia tagasi", aga itaallasele pidi vastama "jah", et kas lamp kustu või kas ta võib nüüd pikemaks vetsu minna, või tõlkima ümber õpetaja kohutava aktsendiga inglise keelt.

Süüa sai 3 korda päevas ja ülihästi, India vegetariaanlase mitmekesist toitu.

Magada oleks saanud, kui ajad oleks sobinud (hommikul kl 4 üles, õhtul 21.30 kerra).

Paha haisu ja peeru polnud (see tavaliuselt väga erutab Vipassanas mediteerimist kogenuid, aga meil oli suur saal, väga vähe inimesi ja töötavad propellerid).

Sääski oli palju, neile kohalik möks "Odomos" ei mõiganud. Minu Hageri kihelkonna esivanemad nad polnud, nii et ma pidasin pidevat plaani neid massiliselt tapma hakata, kui režiim üle viskab. Indrekut ka mingi uuestisünd ega "let all the beings be happy" ei koininud, ta proovis neist üle olla, ühe alatu lõi siiski kiiresti lapikuks (kogemata, ta ütles).

Meie Vipassana meditatsioonikeskus asus Põhja-Kalkutas Gangese jõe kaldal, vaikses ilusas kohas. Aias lendasid ja uimerdasid linnud (Indreku poolel olid jäälinnud ja papagoid, naiste poolel varesed ning kollaste varvastega tegelased); mingi beež suslikuline ehmus iga kord kui õue tulin, ja naiste ühisvetsus elas prill-laua all 2 suurt tarantlit.

Päike paistis, ilm oli ilus.

Mul oli elu üks raskemaid hakkamasaamisi, et ära tulla ja midagi mulle sisuliselt mittesobivat lõpetada.

Kõik on hästi.

Pooleli! Tagasi OMAL teel ja oma elus

Me tulime Vipassanast 4.päeval ära, jätsime 10-päevase kursuse pooleli!
Ma ei saanud hakkama :) ja olen selle teadmisega rahul.
Ma olen alateadvuse uurimise täielik huviline ning minu kallal on igasugune psühholoogiline sonkimine täiesti teretulnud, aga tuli välja, et ma olen meetodite suhtes valiv.
Vipassana kujutab endast 10 päeva 10 tundi päevas ühe padjakese peal suures saalis mediteerimist ja mitte mingit suhtlemist. Ma kujutasin ette täielikku endasse süvenemist, kõva tööd iseendaga.
Tegelikult avastasin end avamerelt. Öeldakse, et hakka ujuma. Mingit saart näha pole ega pole isegi teada, kas kuskil üldse midagi on või lihtsalt 10 päeva pärast peale iseloomu kasvatamist tuleb päästab suur kaubaläev sind uppumast, kui tuleb...
Päevas antakse üks õlekõrs, näiteks pead jälgima oma hingamist ninasõõrmete ümbruses. Ja kõik. No ja ma siis hingasin ja tunnetasin kõike. Aga jälgmisega on ju ikka nii, et mida rohkem Sa tead, MIDA ja KUIDAS jälgida, seda rohkem suudad süveneda. Näiteks asjatundmatul on tähistaevast väga igav vahtida, kui sealt midagi otsida ei oska. Meid ei õpetatud. Oleksime kuskilt ise pidanud seda teadma või avastama. Inimesed, kes Vipassanat mitmendat korda teevad, saavad sellest kindlasti palju suuremat kasu. Ehk ma peaksin esimese korra vahele jätma :)
Ma siis proovisin terve esimese päeva hingamist tunnetada ja tajusin väga selgelt erinevaid piiritletud aistinguid. Mul on igast hambavalusid ja põskkoopapõletikke olnud, nii et ma tunnen oma nina-kanti hästi.
Ja siis õhtul võeti kogu mu töö maha, kästi LIHTSALT hingamist, mitte visualiseeritud või verbaliseeritud jälgimist praktiseerida. Ok. Tegin. Igavlesin, tegin seda ja kuna niiiii kerge töö oli, mõtlesin samaaegselt oma mõtteid ka. See oli täiesti võimalik. Nagu me oskame samaaegselt kuulata ja lõhna tunda. Harjumuse asi.
Ja siis kolmandal päeval kästi ikkagi hakata tegema seda, mida ma juba esimesel päeval olin teinud.... Mina enam ei viitsind. Tegin peas omi asju. Ja torisesin. Ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin kõik hetkeolukorra läbi. Olin nördinud, et mulle seda varem polnud öeldud.

Iga õhtu kuulasime poolteist tundi Vipassana-meetodi looja Goenka loengut. Huvitav, aga nagu tilk mu kuivale kõrile. Enamasti seletas ta muidugi mingit budistlikku jura, tegi maha kõik muud usundid, nagu budism seda poleks. Aga miks mina siin terve päev hinganud olen???

Vipassanas on ka alati meister-õpetaja, kes peaks toeks ja abiks olema (+abiõpetajad). Aga kui ma esimesel päeval küsisin, kas ma võin oma kõrval umbvenelasele infot tõlkida, siis õpetaja võttis aja ning vastas mulle teisel päeval, et kui ma meditatsioonist midagi aru ei saanud, siis võin peale kümmet päeva Vipassana raamatu või DVD osta. A mida ma siis üldse senikaua passin? Olin täiesti nördinud ja pettunud...Nagu näha, õpetaja inglise keelt eriti ei osanud ehk abi minu jaoks polnud. Abiõpetaja oli veel umbsem, see norskas esimese meditasiooni ajal üle saali, ning samuti inglise keeleta.
Olin abi ja motivatsioonita.
Ja siis ma kukkusin meeletusse enesehaletsusse, vihasesse tegutsemishoogu ja Indreku-igatsemisse (tema oli oma vaikivas meeste pooles). Proovisin oma ülevoolavate emotsioonidega ajuga tööd teha. Sain kuidagi hakkama. Kõige kauem suutsin 35 minutit järjest oma ninasõõrmete ja ülahuule- vahelisel alal aistinguid jälgida. Siis väsisin ära. Hakkasin oma mõtteid mõtlema.
Mõtlesin. 3 pikka päeva. Kaalusin ja uurisin, loetlesin miinuseid ja plusse, oma eesmärke, väljavaateid sel ajal hoopis oma asju mõelda, planeerisin kogu Valga lilleaia ära, revideerisin oma seljakoti sisu, mõtlesin klaveriõpetamismeetodite üle, tegin käsitöö plaane, planeerisin efektiivsemat ettekandja tööd, tegin reisiplaane ja uurisin oma koduigatsuse tõsidust jne. Kõike seda oma mediteerimispadjal istudes.
Ja mõtlesingi välja, et see on mu aju vägistamine. Õhtuti olin nii meeleheitel ja väsinud, et kaalusin tõsiselt rahustite võtmist, et mitte nutma hakata. Aga ma ei tulnud Vipassanasse "puhastuma" selleks, et rahusteid võtta.
Neljandal päeval olin täiesti veendunud.
Indrek tuli kaasa, et me kumbki üksi ei jääks.
Kui ära hakkasime tulema, prooviti meid muidugi ümber veenda. Äkitselt oskas õpetaja palju rohkem inglise keelt ja ütles, et me pole veel ju tegelikku Vipassanat näinudki, et tõeline töö alles algab 4. päeval ja me võiks kasvõi 2 tundi seal veel mediteerida... Mina olin täiesti otsustanud ja rahulik, ei lasknud nagu turul kaubelda. Miks varem selliseid asju ei räägita, et tegelt töö algab alles 4. päeval ja sinnani on paljas tähelepanu väntsutamine? Ja mis üldse ülejäänud päevadel toimub??? Mida ja kas üldse midagi ma ootan ja kui kaua?

Vipassana teeb meeletult maha kõik teised usundid, halvustab neid kui pimedaid, tõestamata ja mitte-kogemuslikke uske. Aga mina oleksin saanud Vipassanas 10 päeva ÄRA olla ainult siira pimeda usuga, et midagi ikkagi hakkab minuga toimuma ja see, mida ma parasajagu kogen, ongi protsessi vajalik osa.

Mulle ei sobi üldse Vipassana töö-meetod. Ma ei näinud mitte mingeid sihte ega lootustki, et ma oma eesmärgini jõuan. Lähenemine oli väikeselt suurele. Nagu ma musakeskas lapsi õpetan: Kõigepealt väike lõbus või huvitav salmike, siis viisiga salmike, siis ühe pilliga viisiga salmike jne jne kuni orkestrini, märkamatult. AGA MINA POLE LAPS. Ma vist pole ka tavaline lihtsalt raskest tööst ja vaevast motiveeruv inimene. Ma pean teadma, miks või mille nimel ma seda teen. Ma olen täiskasvanud inimene ja vajan selleks, et tööd teha, mingisugust tausta või üldpilti. Mind ei meelita suurde musta auku magusa kommireaga. Ma olen liiga vana selleks, et hakata pimedalt uskuma ja lootma, et "tõde on kuskil olemas".

Võimalik, et ma olen üks väga vähestest inimestest, kellele Vipassana meetod lihtsalt ei sobi. Eesmärk on universaalne ja väärtuslik, aga teid iseendani ei saa olla ainult üks - ainult Vipassana. See oleks nagu ainu-jumalik tee.

Kolm päeva on tagantjärgi mõeldes väga lühike aeg, aga 10 meeletult intensiivset tundi päevas oma aju jälgida ei olnud mööduv viiv! Sain palju mõelda ja uurida ja jälgida. Mul tärkas laiem huvi oma suure ja sassis mõtetevoolu vastu. Milline puserdi alateadvus! Äge.

HELÕU, SINA! TEE MUST ÜKS PILT!

Ma kippusin Indo-Hiina kogemuse pärast juba kartma, et India seekord äkki ei pakugi nii meeldivat elamust kui eelmise reisi ajal. Aga ei. Kahekesi võib ikka täpselt sama palju suhelda ja spontaansetesse olukordadesse sattuda kui üksi. Vähemalt Indias. Jälle tulevad inimesed karjade kaupa ligi, tahavad ja nõuavad, et neist pilti tehtaks, küsivad "which country?". Ainult meie sissetulekute kohta pole ma veel kellelegi pidanud vastama. Imelik.
Teised turistid on rääkinud, et neilt on Põhja-Indias, kus meie nüüd oleme, pildistamise eest ka raha tahetud. Meilt õnneks mitte. Kogemused nagu ise valivad, mis hetkel ja millisena inimesele ligi tulla. Meile on India väga meeldiv olnud.


(See poiss on oma tulevase filmistaari imidži juba korralikult läbi mõelnud.)

**********

Mind jõllitatakse päris palju. Kohalikud muidugi kannavad oma traditsioonilisi rõivaid ja neist ma saan aru. Aga valged vahivad samamoodi. Turistid ostavad siit kaltse ja kujutavad end hipideks, ei pese ega triigi, teevad rastapatsid pähe ja tõmbavad end täis. Tore hipi värk küll. Et äkki see on pilet vaimsesse maailma? Miskipärast ükski kohalik küll selline pole, vähemalt linna peal.
Ja noh meil Indrekuga pole ka plaanis "usulisi elamusi" ainete või väljanägemise kaudu omistama hakata. Pole tundnud mingit vajadust ära keeramiseks.

*********


Mehed mängivad kaarte, "puhkavad" kuskil lösutades või magamad kummuli oma sõidukite peal.















Palav on. Katkistest torudest tänaval juuakse ja pestakse end voolava! vee all. Lehti loetakse ka palju (ja ka inglise keeles). Koerad ka magavad.

Meie lahtise toru vett juua ei ihalda ja mõnuleme siirupiga piimade käes.



*******************

Vaesed. Ma olen nagu teiegi lugenud "puutumatute" kohta, aga siin neist ei räägita. Nad lihtsalt elavad siin teiste hulgas. See on inimvaesuse tipp. Mulle tundub tõesti, et nad on ühiskonnast eemale tõugatud, neil pole lubatud teistega läbi käia. Nad ei kerja, vaid vahivad altkulmu kahtlustava pilguga, kui me nende "elamust" mööda kõnnime. Enamasti ehitavad nad telke - panevad kas kiled või kaltsud müüri najale mingitele toigastele toetuma. Ahjudeks on neil kaks rida telliskivisid. Omaette maailm. Ma ei kujuta ette, kust nad vett saavad (sest katkistest tänavatorudes jõid tavalised keskklassi inimesed), võtavad vist kohalikust rõvedast solgijõest. Elavad, paljunevad (nägime umbes äsjasündinud last) ja surevad.

Kuuldavasti on aids just kõige vaesema kihi hulgas rohkelt vohav ning erinevalt muudest Inida klassidest, nad ainult ühe paarilise pidajad pole.

See on Ema Teresa linn. Siin töötab palju vabatahtlikke ning on palju katoliiklasi. Aga siin on sotsiaalselt väga jube. See võib muidugi Ema Teresa ajaga võrreldes kordi parem olla.

Teadmine, et siin nii meeletult palju aidsi, muid surmahaigusi, kibestumist, kättemaksuviha ja kurbust on, tekitab minus hirmu ja abitust. Ma ei saa ju mitte midagi teha. Saaks vältida sellistes kohtades käimist ning kasutada ühistransporti nagu kohalikud teevad, siis tunduks elu Indias väga värviline, maitserikas ja meeldiv. Aga tegelt on siin must lehekülg.


************************

Sellel maal on usk. Siiras pime usk, mis paneb silmad särama ja südame lootma. Jumala(te)le tuuakse lilli ning lilleturg õitseb! Meie muidugi magasime poole päevani ja nägime juba suht närtsind olukorda, aga ikkagi tabas meid värviuputus.







Lille pea nokitakse varre küljest ära ning tehakse niidi otsa pikki lillenööre, mida siis saab vajalikesse kohtadesse (pühakujude, -piltide, kodude, autode jne külge) riputada. Minu meelest kasutatakse kõige rohkem "üliõpilast", appi, ma ei tea, mis selle lille ametlik nimi on.











**********

Meid nüüd umbes kaks nädalat pole. Läheme Vipassanasse. Lugesin sellest juba eelmise India reisi ajal, aga ei leidnud vaba aega. Just tol ajal tegi seda Leele Austraalias. Ning selle reisi alguses oli meeldiv kogemus Silveril. Väga palju hoiatusi ja halba oleme ka kuulnud (näiteks Taunost ja Egonist jõudis küll veits tumedat värvi meieni). Ning enamasti ameeriklased ning rabelevad eurooplased üleüldse ei talu seda. Aga see on isiklik asi. Vipassana peaks õpetama keskendumist ja iseenda jälgimist. Mina loodan õppida ümbritseva müra ja jama suhtes neutraalseks jäämist, lihtsalt vaatlemist, mitte (negatiivse!) hinnangu andmist.
Me ei räägi ega suhtle kellegagi 10 päeva.

VÄRVIPÜHAD

Sel nädalavahetusel olid Indias värvipühad. Inimesed tulid tänavatele, mängiti suuri trumme (VÄGA virtuoosselt ja ägedalt) ning mõnikord ka mingit puhkpillilist. Noored poisid ja pisikesed tüdrukud tantsisid. Inimesed viskasid üksteisele ja möödakäijatele värvipulbrit pähe ning määrisid seda näkku.










Veega see värv ära ei tahtnud minna. Kulus maha.

Päike ja vari, värv ja plekk

India.
Räämas, aga imekauni valguse, kooruvate värvikihtide ja varjusid jätvate tasapindadega.
Puurivad, otse ajju sisse vaatavad pilgud.
Hais, aga ainult kohatine ja enamasti hoopis lõhn.
Kirju, mustriline, mitmevärviline, sigri-migriline.
Milline tohutu kontrast Kagu-Aasiale.
Ma olen taaskord reisimisega ülirahul.
Tõeline kontrastide, erksuse, soojuse, mitmekülgsuse ja intensiivsuse maa.
Ka sõpruselt, suhetelt ja elamustelt.
Aga ülihea on õhtul oma spartalikku tuppa põgeneda, eesti keeles "oeh" öelda ja eesti meelselt mitte midagi rohkem öelda.


(pilt meie hotellist)

Indo-Hiina lõpp

Meid pole budism ÜLDSE puudutanud ja siirast usku (v.a sügavat hirmu hingede ees) me pole siin Indo-Hiina näinud.


Hetkel oleme Tais (Chiang Rai, Chiang Mai ja Bangkok), aga reede hommikul läheme Indiasse, Kolkattasse, kuhu jääme natuke pikemas ajaks peatuma.


*********************

Meil saab reisi Indo-Hiina ehk pulkade osa läbi! Algab kätega söömine.
Mekongi jõgi ei jää meile enam igale poole ette!



********

Ma ei õppinud pilukaid mõistma. Nende maailm jäi minu jaoks täiesti võõraks ja see pole kant, kuhu ma tagasi igatseks. Mõnd head kogemust jään muidugi mäletama.

********
Muideks, siin Tais on jube ilusad pikad tšikid, vaatad neile pikalt järele. Üsna tihti valged vanad mehed lausa käivad nendega. Ja mitte ainult Bangkokis, Phuketis ja Pattayas.
Aga need kaunitarid pissivad püsti! Ehk ei heterod ega geid, vaid eeee...
Igaljuhul ei sünni siit lapsi. Õnneks. Aasia ajab üle ääre.

Lühidalt ja eemalt Laosest

*Laos on vaene (üks vaesemaid maailmas), aga mitte kerjav. Lapsed muidugi jooksevad alati vastu ja küsivad pastakat, aga neil ei teki mingit uudishimu kadumist, kui midagi ei saa.

*Phongsalis (Kirde-Laos) tegime umbes 20 kilomeetrise matka, käisime kahes külas. Mul läks mõlemas plätu katki ja mõlemas parandati see traadiga ära.
Rahvariideid seal ei kantud. T-särgid ja kummikingad. Liiga lähedal suurele linnale.
Laoses on üldiselt veel tavaline näha kohalikke traditsioonilisi riideid igapäevalus. Kui sellised asjad huvi pakuvad, tasub kohe kiiresti Laosesse tulla. Varsti rikuvad turistid suure rahaga kõik ära. Tais juba on jama.

*Hõimud toovad omatehtud kangaid, kostüüme ja kotte ka linnadesse turule. Need on tugevad, hea kvaliteediga ning ilusate värviliste mustritega, meenutavad ugrmugri kangaid ja mõni isegi Eesti omasid.

*Hõimukülades valitseb naturaalmajandus. Ei pea tingimata linnas käima.

*Laose inimesed on rahulikumad ja eemalehoidvamad kui naabermaades. Keegi ei surunud midagi peale. Sai rahulikult kaupa uurida, jala kõndida ja ringi vaadata.


*Mulle meeldivad Laode õlgkatuste ja bambusest punutud seintega majad

*Väikeste metsloomade nahku müüakse käest kätte ja bussipeatustes. Muideks, meile pakuti isegi Põhja-Tai bussis mingeid metsrotte ja surnud linnupoegi müüa.

*Laoses oli superhea toit laap sibulast, tšillist, küüslaugust, ingverist ja vastavalt maitsele kalast või lihast.
Muidugi põhitoit on tegelt riis ja nuudlid. Kõikvõimalikku liha, rupskeid, kopse ja südameid, ajusid, konte ja nahka süüakse ka.

*Oopiumi kasvatamise tagajärjed kohalike eludele olevat suure turistiraha tõttu hirmsad, või pigem oopiumi keelustamine valitsuse poolt u 5 aastat tagasi. Praegu on moonide asemel teepõõsaste ja ohutu saagi väljad. Näiteks hetkel valitses kõrvitsa- ja arbuusiliste vaade.

*Laoses on kevad. Mõned puud on veel lehtedeta, aga äärmiselt hästilõhnavates õites. Ma täiega naudin seda! Kahju ainult, et Aasias selle taustaks tõeliselt värsket õhku pole.

*Ja Laose nimega tuleb mulle kõigepealt meelde lõkkehais. Süüa thakse elaval tulel ja meie öömajad lõhnasid nagu suitsusaunad. Ma polekski tahtnud sealt ära tulla. Hea sügav uni tuli.


*Igal pool jooksid saba liputades sead ringi. Enamasti olid nad tillukesed, umbes äsja sündinud ja kohe mängima tormanud. Ja lähedses sahistasid kanad. Suuremad tegelased (seavanemad, koerad ja mehed) peesitasid.
Paari kassi nägime ka. Kui neile "näu" ütlesin, tegid nad kurva näo pähe ja ütlesid "njäääääääuuu" hästi kõva häälega vastu. Nagu ma oleks midagi halba öelnud.

*Ma sain aru, et tegelikult oleks tasunud võtta giid ja minna mitmeks päevaks hõimudesse matkama. Ise minnes on kohalikud umbusklikud ja jooksevad minema. Hind oleks olnud näkku umbes 300 eeku päev. Ehk meie jätsime selle toreda võimalusse meid ootama mõnele teisele aastale. Kui siis enam midagi vaadata on.

Laose pulm

Saime Laoses Estriga kokku. Ta tuli Silveri juurest Hiinast korraks ära mingi vana reisil kohatud sõbraga Laosesse hõimudesse matkama. Meie muidugi tunneme Silverist puudust, aga ok, ta ju nüüd ikkagi Hiina näitleja - mängib mingis kohalikus seriaalis britist ameeriklast, kes on jaapanlaste kätte vangi sattunud. Ester osales ka ühes osas ja lasti õhku.

Molutasime siis Estri ja Timiga väikeses külas Muang Singis, midagi tarka polnud teha. Läksime kõndima ja leidsime välipulma. Üsna suur üritus oli, võimalik et umbes 100 inimest. Natuke seisime värava juures, kuni pulmalaulik meid sisse palus. Tegelt kutsutigi kõiki möödujaid, kel huvi tundus olevat.
Kingitused pandi ümbriku sees kahte suurde supitirina-laadsesse nõusse kohe pulmaväravas, paar tüdrukut olid seal valves ka.
Inimesed istusid laudade ümber, paljud tantsisid lava ees, igas vanuses, seisuses ja kostüümis. Tantsiti ringtantsu, tammudes liigutati käelabasid ja sõrmi. Üksteisele kordagi otsa ei vaadatud. Natukene mari rahvatantsu moodi, aga mitte nii graatsiline. Muusikaks oli muidugi tüüpiline indo-hiina kaebelaul, aga tümpsuga.

Traditsioone või mänge me oma mõnetunnilise kohaloleku ajal ei kohanud ega kuulnud ka hiljem hotellitoast (võimendusest levis pulm üle linna). Igaljuhul kestis pidu mitu päeva.

Pruutpaarile mingit aukohta polnud, imetlevat või austavat tähelepanu neile ei pööratud. Pruut oli kõige tähtsam orgunnija (nagu Eestis). Mul oli hea meel, et ta kurb polnud (nagu tavaliselt naaberriikides). Ta polnud ka enam teismeline, teadis, et tahab või peab abielluma.


Söögid olid kõik laual. Enamus olid üleväetatud kardemoni-lehtedega. Tofut ega kala polnud, vaid erinevaid kastmetes rupskilisi lihasid, millest mõned võisid ka rotid, koerad või sisalikulised olla. Meie igaks juhuks ainult maitsesime.



<

Raha väljavõtmine

APPPIIIIII!!!!!
Ikka veel nõelab meid see vastik Vietnamis käimine:
võtsime Hanois automaadist 4000 eeku välja vietnami rahas dongides ning praegu konto väljavõttes ilutseb 760-eegune teenustasu, millest Eesti Swedile kuulub 145 eeku.
Ja see on täiesti ametlik! Käisime seda juba pangas enne uurimas - vietnamlased võtavad mingit valuuta konverteerimisprotsenti + teenustasusid jne.
Me tunneme end selle õudsa rahakoorimissüsteemi ees täiesti abituna! Kui ikka sularaha otsa saab ju lihtsalt peab aotomaate kasutama, sest kaardiga ei saa peaaegu mitte kuskil maksta, vähemalt mitte nii odavate kohtades, kus meie sööme ja magame.
Nüüd oleme Laoses. Veel süsteeme ei tea.
Tahaks teada, kas teised riigid ka nii teevad. Ja kas turistid tõesti maksavad niiiiii kohutavalt palju? Ma olen enne reisinud küll, aga kuulen sellist asja esimest korda. Võib-olla ma olen varem nii rikas olnud, et pole kunagi oma raha väljavõtmisi üle kontrollinud...???
Ma võiks praegu vihast ükskõik missugusest protestiaktsioonist osa võtta. Kui nad praegu kommunismist loobuda tahaks, siis kohe...

JäLLE UUS AASTA

Ehk siis käesolevaks hetkeks oleme vastu võtnud oma 2010. ja Tai 2553.aasta ning täna tähistame kuukalendri ja Hiina uut aastat. Vähemalt oleme tähistamise keskel.
Vietnam, kust meil on suurim heameel väljas olla, võtab asja ülitõsiselt ning on muutnud kogu ühistranspordi hinnad kogu veebruari kuuks kahekordseks, piiripunktid on vähemalt 12.-16.veebr kinni, inimesed ostavad punaseid lambikesi, viivad motikaga õitsvaid kirsi- või mandariinipuid koju ja riputavad need elektriküünlaid täis. Kõik on veits mures, kuidas küll asjad kulgema hakkavad, kas ikka läheb kõik hästi ja tuleb uus aasta.
Hiinas polevat mingit liiklust 14.-16.veebr (kuupäevadega loominguline ümberkäimine on pühade ajal põhjendatud), paljud hotellid ja söögikohad on suletud. Jube pidu ja teleka vahtimine. Mõned turistid on püüdnud hiinlastelt küsida, et mis numbriga aasta neil siis algab, aga keegi ei tea, pole huvi tundnud, tiigriaasta, noh. Ja 2010. Peaasi, et ikkagi hiina pidu.



Laos õitseb, aga siga ka ei näksi, kas need on kirsid. Suurt paanikat pole, sest Laose enda uus aasta algab koos vihma-hooajaga aprillis (siis on tänavatel veesõda), aga kuna Laos on hiinakaid täis, siis on täna tähistamine! Istutakse ümmarguse laua taga ja iga mees õngitseb oma pulkadega kaugelt laua teisest otsast maitsvaid palakesi. Tõsta ja puudutada tohib ainult oma kausikest, vaagnate ulatamine ja edasi andmine on toidu solvamine.
Metsik söömine.
Paugutamine. Hetkel taevas, aga varsti kuuleme kindlasti ka seedepauke. Röhitsemisele, rögastamisele ja sülitamisele lisaks.
Kõigis elektriga kohtades mängib telekas. Ja kõik patareid toidavad pentatoonilist hindohiina muusikat.

Meil oleks muidu täiesti ükskõik, aga nad ei lase magada.
Aga küll see "uus" ka ruttu vananeb.

Ja siis on meil veel sel reisil Nepaali ning Tiibeti uued aastad ees.

LAOS

Jehhhhhuuuu, VÄHEM TELEKAT!!!! Siin on elektrit enamus külades ainult 6st 9ni. Me oleme ülirahul.
Laos on täiesti erinev Vietnamist - inimesed ei räägi kanahäälel hing-äkitselt-kinni häälikuid, tihedalt mootorrattaid täis tänavate asemel näeb vaid mõnda jõlkuvat koera ja määrdunud rõõmsaid kontakteeruvaid lapsi, tibusid ja kanasid, kes käivad päevaks puuri pandud kukke vaatamas, noort tärkavat ringivudivat sealiha. 84 miljoni vietnamlase vastu on siin riigis 6 milli. Mäed ja metsad on inimtühjad ja vaiksed, kohati on vaid alet tehtud.
Ja see pole enam oopiumiriik, ärge muiake, viimastel aastatel on peaaegu kõik põllud teekasvandusteks muudetud, Tai eeskujul.


LAOSE PIIRÜLETAMINE
Meil läks piiriületamine ilusti, aga viimased ööd Vietnamis olid jälle sellised, et ma lugesin Eestisse tagasitulekuni tunde ja plaanisin kohe järgmine päev hakata uurima, kuidas kiiresti ära tulla. Aga hommik oli alati ilusam kui öö! Ja Vietnami kannatused said mööda.
Läksime Vietnami piirlinnast bussile, mis oli juba rootslasi, kanadalasi, ameeriklasi, itaallasi, pranstlasi ja hollandlasi täis istutatud, viskusime tahaistmele ja tõesti NAUTISIME valgeid turiste. JA BUSSIS POLNUD TELEKAT! Milline õnn! 30 km piirini, pisikeste pausidega 1,5 tundi.

Nii varajane hommik oli, et nägime päikesetõusu - mägede vahele oli palju pilvi kogunenud ja kui me neist ülespoole sõitsime, jäid nad kaussi nagu vaht. Ja selle kohal oli roosa päike.
(Eelmine hommik rõvedas vietnami ööbussis kõrvulukustavalt valju indohiina melanhoolse mussi saatel tabas meid samuti ilus koit otse näkku - päike paistis vaevu-vaevu roosana pilvedest läbi ja mägede kontuurid olid udu ja hämaruse tõttu ainult aimatavad. Nagu "peaaegu" päikesetõusu vaade. Oleks ideaalne, aga ikkagi vietnami variandis.
Saime piirilt viisad (meile kui "muudele riikidele" 30 dollarit, aga näiteks kanadalastele 42). Loomulikult võeti meilt paari taala ulatuses ka teenustasusid. Need on küll ebaseaduslikud, aga kuna me ilusti kviitungid saime ning lugenud olime, et vaidlemine võib selles kohas piiriületuse väga pikalevenivaks ja ebameeldivaks teha, me elueest vastu võitlema ei hakanud.
Noh saime siis minema, aga Laoses alles teed ehitati. Umbes 2 tundi vaja oodata. Natsa passisimegi, aga mingi kohalik ajas veits asju ning saime edasi. Järgmiste kohtadeni. Ühes mägises kurvis aitasid kaks koppa vastutulevaid mäest mitte kuidagi üles saavaid sõiduautosid käpaga takka.
Kuskil kuupealsest külast võeti meile bussi vanamees, kelle pagasisse kuulus muuhulgas ka 7 banaanipuu tüve. Need lükati ilusti bussi põrandale. Rasked nad polnud, sest üks mees jõudis neid vaevata tõsta, ainult manööverdamine nõudis oskuslikkust. Banaanipuu tüved viilutatuna ja keedetuna on seatoit.

Piirist meie sihtpunkti, Muang Khuasse oli umbes 100 km, 4-tunnine sõit.
Kui kohale jõudsime, kukkusin bussist välja. Põrand oli libe. Potsatasin astmeid pidi õue ja olin ehmund, et eeee.... Ja järsku oli mingi kari paanikat mu ümber, keda ma rahustama pidin, et jaaaa, minuga on kõik ok. Ma ei jõudnud mõeldagi, et kas mul üldse valus on või et mis värk siin nüüd oli. Kui midagi juhtub, siis pealtvaataja on vist kõige raskem olla ja see vajab kiiret abi ja maandamist. Mina olen nüüd veits värviline, muud midagi.

Jõudsime järjekordsesse miljoni tibu riiki.



********
Sõitsime paadiga korraks päris üles, Phongsalisse, külastasime 2 tillukest küla. Mõlemas läks mul plätu katki ja parandati traadiga ära.
All piltidel: kass spas












Tee oli rõõmsaid tegelasi täis - jooksvaid ja mängivaid lapsi, suplevaid vesipühvleid kappavate vasikatega, kitsi, parte ja päris palju jäälinde. Lapsed ujusid paljalt ja mängisid mitte millegagi (maailmas kaduv oskus laste seas), vaatasid meile altkulmu tarretunud näoga järele ja hakkasid siis järsku lehvitama, hüppama, plärtsuma ja eputama.


Hetkel oleme Luang Prabangis, täielikus turistikas, mis siiski on omanäoline. Tsivilisatsiooni-igatsus tuli peale. Laose väikestes linnades internetivõimalused põhiliselt puuduvad, aga meil oli vaja paar kirja ja kokkusaamist ära orgunnida. Nüüd lähme jälle ära metsa. Loodan, et pikemaks ajaks, sest siin Laoses on väga võluv loodus ja rõõmsad mänglevad inimesed.

Mägedevaated

Oleme viimast nädalat Vietnamis. Meie passid ootavad pealinnas Hanois India viisat ning me ise oleme 100 km kaugusel väiksemas linnas. üürisime siin jälle motorolleri ning käisime ümbrust vaatamas.



Mulle meeldib, et saame ise ringi sõita (s.t Indrek sõidab :), mina hoian lihtsalt kinni!) ja suvalistes kohtades peatusi teha. Ning kui väga õnnelikult ära eksida, võib tõeliselt inimtühjadesse (s.t vientamlaste-vabadesse) kohtadesse sattuda.



Kuna me pole siin Vietnamis just raha laiaks löömas, siis oleme kõik suured turistikad (Sapa, Halong Bay jne) ära jätnud ning ise ringi sõitnud. Suht raske! Maa on väga pikk ja kohalikud on nagu kokku leppinud, et igaljuhul tuleb turistilt raha välja pressida. Aga motikas on meie kompromiss - maksad rendi ära ja maa on sinu.


Sõitsime Tam Coci, kus kaljud on nagu riisipatjadel. See oli meie reisi üks ilusamaid kohti (II kohal peale Mui Ned). Võtsime turistipaadi ja kaks tüdrukut aerutasid meid jõgepidi ringi. Lugesin pärast, et see oli hoopis järv, aga kohalikud olid selle nii ilusasti mudaga kinni plätserdanud ja riisi peale istutanud, et kaljude vahel oli ainult kitsas riba vett, mida pidevalt rehaga taimedest puhastati. Sõitsime niimoodi mitu tundi. Vaikne oli. Ja ilus!
Tüdrukud küsisid muidugi reisi lõpus tippi, aga me oleme säästureisil ega jõuaks siinsetele mitu korda päevas niisama raha kinkida, ütlesin, et oleme vaeselt maalt Eestist, see pani neil ilusti imestava suu kinni.




***********

Käisime ka kohalikus rahvuspargis (Cuc Phuong). Mulle meeldis, et see koht kuulub loodusearmastajatele, mitte ärimeestele. Esimesel päeval olime ainsad külastajad. Vaikne roheline koht paari emase koer-ärritajaga (KõIGIL neil on praegu pisikesed pojad, keda peab kiskjalikult kaitsma).
Käisime 7500-aasta vanuses "eelajaloolise inimese" koopas, mis avastati 1966.aastal. Mõni ime, et seda varem polnud märgatud, see oli kõrgel mäe otsas. Meie muidugi olime ainult esimeses saalis, sest laest tilkus vett ning meie varustus kooparoomamiseks oli armetu - lühikesed õhukesed riided ja minu isalt viimasel hetkel hädavariandina saadud oinasilm (Selveri 69-eegune pealamp), mis valgustas vaevalt 10 cm, patareid ka ägisesid energiavaeguses. Nii et me kaugemale ei roomanud. Julgustava giidiga oleksin nõus olnud isegi pimedas roomama, aga see jääb nüüd teiseks korraks. Kaugemal pidid hauakambrid olema, surnuluud minema ei lähe.






Koju tulles tabas meid halb nähtavus, tuul ja vihm. Mul tekkis sügav kaastunne Eesti kliimas rattasõitjate vastu.
Tulime oma hotelli ja läksime kuuma dushi alla. Teie Eestis tulete praegu kogu aeg külmast kliimast sooja tuppa, aga meie jaoks oli see erand ja väga eriline kord. Tõmbasime sokid jalga ja kampsunid selga ning jõime sooja teed. Ainult ema tehtud pirukaid polnud.