Vaene, ülerahvastatud, õhtust sööv ja lõkkeid tegev (kui on millestki teha) Kalkuta. Mina rikutud rikkur tundsin romantilisust. Mõnus oli rongiaknast välja vahtides teiste elust läbi sõita.
Isegi prussakad läksid meelest. Aga neid pole India rongides just üks perekond. Ega üks suguvõsa. Olin nagu väike plika ainult varbaid pidi maas, kuni tundsin, kuidas mu plätu ja jalatalla vahelt suurem tegelene end läbi libistas. Kõdi oli. Ja sulaselge prussakatunne. Mu sotsiaalne foobia lollakas välja naha oli seekord kiirem ja ma väliselt kohe ei reageerinud. Natuke ootasin, tõmbasin siis jalad rahulikult rätsepaistesse ja jätsin kingad putukatele. Indrek ajas ühe neist minema, korraks.
Mõttetud, räpased, aga ikkagi ohutud tegelased on need prussakad. Nagu kärbsed.
Putukad istuvad julgelt meie asjade ja meie enda peale, aga kohalikud saavad ainult ümberringi passida ja vaadata. Saavad uurida, kaaluda ja vaadelda meid nagu filmi.
Aga meie oleme põhjamaine film, rohkem vaataja ettekujutus. Midagi ei toimu. Ei räägi ka. Ei taha.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
lugesin nüüd jälle üle pika aja poolteist lehekülge järele. ma ikka imetlen seda vaprust, eriti putukate suhtes. mina igatsen praegu mõõdukalt, ootan natuke seda eesti kevadet - et oleks natuke soem, aga sääski veel poleks - vot see on elu. aga puugisüsti peaks muidugi ikka ära tegema.
kallistan Kadrit.
Post a Comment