Vipassana-paigast

Eestlane, prantslane ja venelane said meesteosas kokku. Hunnikut pikalt puuksutavaid hindusid nende kõrval ei märganud. Eestlane oli valgepäine, sõbralik, meditatsioonipadjal pidevalt ringiaelev ja õiget magamisasendit otsiv Indrek. Prantslane oli tavaline konnasööja, superpüsiv mediteerija, hipiriietuse ja peaaegu -afropatsidega. Venelane oli 2-meetrine kiilakas üle keha tätoveeringuid täis kolge, kes on Indias juba joogiks saanud ning Vipassanas neljandat korda; sääskedesse suhtus nagu venelane, mitte kui budist- lõi "läraki" laia peoga putuklinnu laiaks ja istus kivinäoga edasi.
Naiste osas otsisid ennast neeger, eestlane, 2 psühholoogi (itaallane ja hindu tütarlaps), kõiki armastav umbvenelane, kohalik lonkav vanatädi ja kõige tavalisem ära ehitud keskealine hindu-tädi. Neeger oli padjale kivistunud prantsuse immigrant, kes kandis ülistiilseid ja ilusaid Aafrika rõivaid. Eestlane oli vales kohas. Itaallasel oli minuga ühel päeval sünnipäev, me elasime ühes toas. Hindu psühholoogitar jäi III päeva lõpus kõhuhaigusesse ja kadus. Venelane oli oma kolgega proovireisil, et pärast abielluda, kui sobib; vedade filosoofiaga ärapööratud vege, "ma armastan teid kõiki, olge õnnelikud" tüdruk.
Itaallane ja venelane hoidsid mind ilusti vaikusest eemal, venelasele lihtsalt pidi tõlkima "5 min paus ja siis siia tagasi", aga itaallasele pidi vastama "jah", et kas lamp kustu või kas ta võib nüüd pikemaks vetsu minna, või tõlkima ümber õpetaja kohutava aktsendiga inglise keelt.

Süüa sai 3 korda päevas ja ülihästi, India vegetariaanlase mitmekesist toitu.

Magada oleks saanud, kui ajad oleks sobinud (hommikul kl 4 üles, õhtul 21.30 kerra).

Paha haisu ja peeru polnud (see tavaliuselt väga erutab Vipassanas mediteerimist kogenuid, aga meil oli suur saal, väga vähe inimesi ja töötavad propellerid).

Sääski oli palju, neile kohalik möks "Odomos" ei mõiganud. Minu Hageri kihelkonna esivanemad nad polnud, nii et ma pidasin pidevat plaani neid massiliselt tapma hakata, kui režiim üle viskab. Indrekut ka mingi uuestisünd ega "let all the beings be happy" ei koininud, ta proovis neist üle olla, ühe alatu lõi siiski kiiresti lapikuks (kogemata, ta ütles).

Meie Vipassana meditatsioonikeskus asus Põhja-Kalkutas Gangese jõe kaldal, vaikses ilusas kohas. Aias lendasid ja uimerdasid linnud (Indreku poolel olid jäälinnud ja papagoid, naiste poolel varesed ning kollaste varvastega tegelased); mingi beež suslikuline ehmus iga kord kui õue tulin, ja naiste ühisvetsus elas prill-laua all 2 suurt tarantlit.

Päike paistis, ilm oli ilus.

Mul oli elu üks raskemaid hakkamasaamisi, et ära tulla ja midagi mulle sisuliselt mittesobivat lõpetada.

Kõik on hästi.