Mägedevaated

Oleme viimast nädalat Vietnamis. Meie passid ootavad pealinnas Hanois India viisat ning me ise oleme 100 km kaugusel väiksemas linnas. üürisime siin jälle motorolleri ning käisime ümbrust vaatamas.



Mulle meeldib, et saame ise ringi sõita (s.t Indrek sõidab :), mina hoian lihtsalt kinni!) ja suvalistes kohtades peatusi teha. Ning kui väga õnnelikult ära eksida, võib tõeliselt inimtühjadesse (s.t vientamlaste-vabadesse) kohtadesse sattuda.



Kuna me pole siin Vietnamis just raha laiaks löömas, siis oleme kõik suured turistikad (Sapa, Halong Bay jne) ära jätnud ning ise ringi sõitnud. Suht raske! Maa on väga pikk ja kohalikud on nagu kokku leppinud, et igaljuhul tuleb turistilt raha välja pressida. Aga motikas on meie kompromiss - maksad rendi ära ja maa on sinu.


Sõitsime Tam Coci, kus kaljud on nagu riisipatjadel. See oli meie reisi üks ilusamaid kohti (II kohal peale Mui Ned). Võtsime turistipaadi ja kaks tüdrukut aerutasid meid jõgepidi ringi. Lugesin pärast, et see oli hoopis järv, aga kohalikud olid selle nii ilusasti mudaga kinni plätserdanud ja riisi peale istutanud, et kaljude vahel oli ainult kitsas riba vett, mida pidevalt rehaga taimedest puhastati. Sõitsime niimoodi mitu tundi. Vaikne oli. Ja ilus!
Tüdrukud küsisid muidugi reisi lõpus tippi, aga me oleme säästureisil ega jõuaks siinsetele mitu korda päevas niisama raha kinkida, ütlesin, et oleme vaeselt maalt Eestist, see pani neil ilusti imestava suu kinni.




***********

Käisime ka kohalikus rahvuspargis (Cuc Phuong). Mulle meeldis, et see koht kuulub loodusearmastajatele, mitte ärimeestele. Esimesel päeval olime ainsad külastajad. Vaikne roheline koht paari emase koer-ärritajaga (KõIGIL neil on praegu pisikesed pojad, keda peab kiskjalikult kaitsma).
Käisime 7500-aasta vanuses "eelajaloolise inimese" koopas, mis avastati 1966.aastal. Mõni ime, et seda varem polnud märgatud, see oli kõrgel mäe otsas. Meie muidugi olime ainult esimeses saalis, sest laest tilkus vett ning meie varustus kooparoomamiseks oli armetu - lühikesed õhukesed riided ja minu isalt viimasel hetkel hädavariandina saadud oinasilm (Selveri 69-eegune pealamp), mis valgustas vaevalt 10 cm, patareid ka ägisesid energiavaeguses. Nii et me kaugemale ei roomanud. Julgustava giidiga oleksin nõus olnud isegi pimedas roomama, aga see jääb nüüd teiseks korraks. Kaugemal pidid hauakambrid olema, surnuluud minema ei lähe.






Koju tulles tabas meid halb nähtavus, tuul ja vihm. Mul tekkis sügav kaastunne Eesti kliimas rattasõitjate vastu.
Tulime oma hotelli ja läksime kuuma dushi alla. Teie Eestis tulete praegu kogu aeg külmast kliimast sooja tuppa, aga meie jaoks oli see erand ja väga eriline kord. Tõmbasime sokid jalga ja kampsunid selga ning jõime sooja teed. Ainult ema tehtud pirukaid polnud.