LAOS

Jehhhhhuuuu, VÄHEM TELEKAT!!!! Siin on elektrit enamus külades ainult 6st 9ni. Me oleme ülirahul.
Laos on täiesti erinev Vietnamist - inimesed ei räägi kanahäälel hing-äkitselt-kinni häälikuid, tihedalt mootorrattaid täis tänavate asemel näeb vaid mõnda jõlkuvat koera ja määrdunud rõõmsaid kontakteeruvaid lapsi, tibusid ja kanasid, kes käivad päevaks puuri pandud kukke vaatamas, noort tärkavat ringivudivat sealiha. 84 miljoni vietnamlase vastu on siin riigis 6 milli. Mäed ja metsad on inimtühjad ja vaiksed, kohati on vaid alet tehtud.
Ja see pole enam oopiumiriik, ärge muiake, viimastel aastatel on peaaegu kõik põllud teekasvandusteks muudetud, Tai eeskujul.


LAOSE PIIRÜLETAMINE
Meil läks piiriületamine ilusti, aga viimased ööd Vietnamis olid jälle sellised, et ma lugesin Eestisse tagasitulekuni tunde ja plaanisin kohe järgmine päev hakata uurima, kuidas kiiresti ära tulla. Aga hommik oli alati ilusam kui öö! Ja Vietnami kannatused said mööda.
Läksime Vietnami piirlinnast bussile, mis oli juba rootslasi, kanadalasi, ameeriklasi, itaallasi, pranstlasi ja hollandlasi täis istutatud, viskusime tahaistmele ja tõesti NAUTISIME valgeid turiste. JA BUSSIS POLNUD TELEKAT! Milline õnn! 30 km piirini, pisikeste pausidega 1,5 tundi.

Nii varajane hommik oli, et nägime päikesetõusu - mägede vahele oli palju pilvi kogunenud ja kui me neist ülespoole sõitsime, jäid nad kaussi nagu vaht. Ja selle kohal oli roosa päike.
(Eelmine hommik rõvedas vietnami ööbussis kõrvulukustavalt valju indohiina melanhoolse mussi saatel tabas meid samuti ilus koit otse näkku - päike paistis vaevu-vaevu roosana pilvedest läbi ja mägede kontuurid olid udu ja hämaruse tõttu ainult aimatavad. Nagu "peaaegu" päikesetõusu vaade. Oleks ideaalne, aga ikkagi vietnami variandis.
Saime piirilt viisad (meile kui "muudele riikidele" 30 dollarit, aga näiteks kanadalastele 42). Loomulikult võeti meilt paari taala ulatuses ka teenustasusid. Need on küll ebaseaduslikud, aga kuna me ilusti kviitungid saime ning lugenud olime, et vaidlemine võib selles kohas piiriületuse väga pikalevenivaks ja ebameeldivaks teha, me elueest vastu võitlema ei hakanud.
Noh saime siis minema, aga Laoses alles teed ehitati. Umbes 2 tundi vaja oodata. Natsa passisimegi, aga mingi kohalik ajas veits asju ning saime edasi. Järgmiste kohtadeni. Ühes mägises kurvis aitasid kaks koppa vastutulevaid mäest mitte kuidagi üles saavaid sõiduautosid käpaga takka.
Kuskil kuupealsest külast võeti meile bussi vanamees, kelle pagasisse kuulus muuhulgas ka 7 banaanipuu tüve. Need lükati ilusti bussi põrandale. Rasked nad polnud, sest üks mees jõudis neid vaevata tõsta, ainult manööverdamine nõudis oskuslikkust. Banaanipuu tüved viilutatuna ja keedetuna on seatoit.

Piirist meie sihtpunkti, Muang Khuasse oli umbes 100 km, 4-tunnine sõit.
Kui kohale jõudsime, kukkusin bussist välja. Põrand oli libe. Potsatasin astmeid pidi õue ja olin ehmund, et eeee.... Ja järsku oli mingi kari paanikat mu ümber, keda ma rahustama pidin, et jaaaa, minuga on kõik ok. Ma ei jõudnud mõeldagi, et kas mul üldse valus on või et mis värk siin nüüd oli. Kui midagi juhtub, siis pealtvaataja on vist kõige raskem olla ja see vajab kiiret abi ja maandamist. Mina olen nüüd veits värviline, muud midagi.

Jõudsime järjekordsesse miljoni tibu riiki.



********
Sõitsime paadiga korraks päris üles, Phongsalisse, külastasime 2 tillukest küla. Mõlemas läks mul plätu katki ja parandati traadiga ära.
All piltidel: kass spas












Tee oli rõõmsaid tegelasi täis - jooksvaid ja mängivaid lapsi, suplevaid vesipühvleid kappavate vasikatega, kitsi, parte ja päris palju jäälinde. Lapsed ujusid paljalt ja mängisid mitte millegagi (maailmas kaduv oskus laste seas), vaatasid meile altkulmu tarretunud näoga järele ja hakkasid siis järsku lehvitama, hüppama, plärtsuma ja eputama.


Hetkel oleme Luang Prabangis, täielikus turistikas, mis siiski on omanäoline. Tsivilisatsiooni-igatsus tuli peale. Laose väikestes linnades internetivõimalused põhiliselt puuduvad, aga meil oli vaja paar kirja ja kokkusaamist ära orgunnida. Nüüd lähme jälle ära metsa. Loodan, et pikemaks ajaks, sest siin Laoses on väga võluv loodus ja rõõmsad mänglevad inimesed.