Raha väljavõtmine

APPPIIIIII!!!!!
Ikka veel nõelab meid see vastik Vietnamis käimine:
võtsime Hanois automaadist 4000 eeku välja vietnami rahas dongides ning praegu konto väljavõttes ilutseb 760-eegune teenustasu, millest Eesti Swedile kuulub 145 eeku.
Ja see on täiesti ametlik! Käisime seda juba pangas enne uurimas - vietnamlased võtavad mingit valuuta konverteerimisprotsenti + teenustasusid jne.
Me tunneme end selle õudsa rahakoorimissüsteemi ees täiesti abituna! Kui ikka sularaha otsa saab ju lihtsalt peab aotomaate kasutama, sest kaardiga ei saa peaaegu mitte kuskil maksta, vähemalt mitte nii odavate kohtades, kus meie sööme ja magame.
Nüüd oleme Laoses. Veel süsteeme ei tea.
Tahaks teada, kas teised riigid ka nii teevad. Ja kas turistid tõesti maksavad niiiiii kohutavalt palju? Ma olen enne reisinud küll, aga kuulen sellist asja esimest korda. Võib-olla ma olen varem nii rikas olnud, et pole kunagi oma raha väljavõtmisi üle kontrollinud...???
Ma võiks praegu vihast ükskõik missugusest protestiaktsioonist osa võtta. Kui nad praegu kommunismist loobuda tahaks, siis kohe...

JäLLE UUS AASTA

Ehk siis käesolevaks hetkeks oleme vastu võtnud oma 2010. ja Tai 2553.aasta ning täna tähistame kuukalendri ja Hiina uut aastat. Vähemalt oleme tähistamise keskel.
Vietnam, kust meil on suurim heameel väljas olla, võtab asja ülitõsiselt ning on muutnud kogu ühistranspordi hinnad kogu veebruari kuuks kahekordseks, piiripunktid on vähemalt 12.-16.veebr kinni, inimesed ostavad punaseid lambikesi, viivad motikaga õitsvaid kirsi- või mandariinipuid koju ja riputavad need elektriküünlaid täis. Kõik on veits mures, kuidas küll asjad kulgema hakkavad, kas ikka läheb kõik hästi ja tuleb uus aasta.
Hiinas polevat mingit liiklust 14.-16.veebr (kuupäevadega loominguline ümberkäimine on pühade ajal põhjendatud), paljud hotellid ja söögikohad on suletud. Jube pidu ja teleka vahtimine. Mõned turistid on püüdnud hiinlastelt küsida, et mis numbriga aasta neil siis algab, aga keegi ei tea, pole huvi tundnud, tiigriaasta, noh. Ja 2010. Peaasi, et ikkagi hiina pidu.



Laos õitseb, aga siga ka ei näksi, kas need on kirsid. Suurt paanikat pole, sest Laose enda uus aasta algab koos vihma-hooajaga aprillis (siis on tänavatel veesõda), aga kuna Laos on hiinakaid täis, siis on täna tähistamine! Istutakse ümmarguse laua taga ja iga mees õngitseb oma pulkadega kaugelt laua teisest otsast maitsvaid palakesi. Tõsta ja puudutada tohib ainult oma kausikest, vaagnate ulatamine ja edasi andmine on toidu solvamine.
Metsik söömine.
Paugutamine. Hetkel taevas, aga varsti kuuleme kindlasti ka seedepauke. Röhitsemisele, rögastamisele ja sülitamisele lisaks.
Kõigis elektriga kohtades mängib telekas. Ja kõik patareid toidavad pentatoonilist hindohiina muusikat.

Meil oleks muidu täiesti ükskõik, aga nad ei lase magada.
Aga küll see "uus" ka ruttu vananeb.

Ja siis on meil veel sel reisil Nepaali ning Tiibeti uued aastad ees.

LAOS

Jehhhhhuuuu, VÄHEM TELEKAT!!!! Siin on elektrit enamus külades ainult 6st 9ni. Me oleme ülirahul.
Laos on täiesti erinev Vietnamist - inimesed ei räägi kanahäälel hing-äkitselt-kinni häälikuid, tihedalt mootorrattaid täis tänavate asemel näeb vaid mõnda jõlkuvat koera ja määrdunud rõõmsaid kontakteeruvaid lapsi, tibusid ja kanasid, kes käivad päevaks puuri pandud kukke vaatamas, noort tärkavat ringivudivat sealiha. 84 miljoni vietnamlase vastu on siin riigis 6 milli. Mäed ja metsad on inimtühjad ja vaiksed, kohati on vaid alet tehtud.
Ja see pole enam oopiumiriik, ärge muiake, viimastel aastatel on peaaegu kõik põllud teekasvandusteks muudetud, Tai eeskujul.


LAOSE PIIRÜLETAMINE
Meil läks piiriületamine ilusti, aga viimased ööd Vietnamis olid jälle sellised, et ma lugesin Eestisse tagasitulekuni tunde ja plaanisin kohe järgmine päev hakata uurima, kuidas kiiresti ära tulla. Aga hommik oli alati ilusam kui öö! Ja Vietnami kannatused said mööda.
Läksime Vietnami piirlinnast bussile, mis oli juba rootslasi, kanadalasi, ameeriklasi, itaallasi, pranstlasi ja hollandlasi täis istutatud, viskusime tahaistmele ja tõesti NAUTISIME valgeid turiste. JA BUSSIS POLNUD TELEKAT! Milline õnn! 30 km piirini, pisikeste pausidega 1,5 tundi.

Nii varajane hommik oli, et nägime päikesetõusu - mägede vahele oli palju pilvi kogunenud ja kui me neist ülespoole sõitsime, jäid nad kaussi nagu vaht. Ja selle kohal oli roosa päike.
(Eelmine hommik rõvedas vietnami ööbussis kõrvulukustavalt valju indohiina melanhoolse mussi saatel tabas meid samuti ilus koit otse näkku - päike paistis vaevu-vaevu roosana pilvedest läbi ja mägede kontuurid olid udu ja hämaruse tõttu ainult aimatavad. Nagu "peaaegu" päikesetõusu vaade. Oleks ideaalne, aga ikkagi vietnami variandis.
Saime piirilt viisad (meile kui "muudele riikidele" 30 dollarit, aga näiteks kanadalastele 42). Loomulikult võeti meilt paari taala ulatuses ka teenustasusid. Need on küll ebaseaduslikud, aga kuna me ilusti kviitungid saime ning lugenud olime, et vaidlemine võib selles kohas piiriületuse väga pikalevenivaks ja ebameeldivaks teha, me elueest vastu võitlema ei hakanud.
Noh saime siis minema, aga Laoses alles teed ehitati. Umbes 2 tundi vaja oodata. Natsa passisimegi, aga mingi kohalik ajas veits asju ning saime edasi. Järgmiste kohtadeni. Ühes mägises kurvis aitasid kaks koppa vastutulevaid mäest mitte kuidagi üles saavaid sõiduautosid käpaga takka.
Kuskil kuupealsest külast võeti meile bussi vanamees, kelle pagasisse kuulus muuhulgas ka 7 banaanipuu tüve. Need lükati ilusti bussi põrandale. Rasked nad polnud, sest üks mees jõudis neid vaevata tõsta, ainult manööverdamine nõudis oskuslikkust. Banaanipuu tüved viilutatuna ja keedetuna on seatoit.

Piirist meie sihtpunkti, Muang Khuasse oli umbes 100 km, 4-tunnine sõit.
Kui kohale jõudsime, kukkusin bussist välja. Põrand oli libe. Potsatasin astmeid pidi õue ja olin ehmund, et eeee.... Ja järsku oli mingi kari paanikat mu ümber, keda ma rahustama pidin, et jaaaa, minuga on kõik ok. Ma ei jõudnud mõeldagi, et kas mul üldse valus on või et mis värk siin nüüd oli. Kui midagi juhtub, siis pealtvaataja on vist kõige raskem olla ja see vajab kiiret abi ja maandamist. Mina olen nüüd veits värviline, muud midagi.

Jõudsime järjekordsesse miljoni tibu riiki.



********
Sõitsime paadiga korraks päris üles, Phongsalisse, külastasime 2 tillukest küla. Mõlemas läks mul plätu katki ja parandati traadiga ära.
All piltidel: kass spas












Tee oli rõõmsaid tegelasi täis - jooksvaid ja mängivaid lapsi, suplevaid vesipühvleid kappavate vasikatega, kitsi, parte ja päris palju jäälinde. Lapsed ujusid paljalt ja mängisid mitte millegagi (maailmas kaduv oskus laste seas), vaatasid meile altkulmu tarretunud näoga järele ja hakkasid siis järsku lehvitama, hüppama, plärtsuma ja eputama.


Hetkel oleme Luang Prabangis, täielikus turistikas, mis siiski on omanäoline. Tsivilisatsiooni-igatsus tuli peale. Laose väikestes linnades internetivõimalused põhiliselt puuduvad, aga meil oli vaja paar kirja ja kokkusaamist ära orgunnida. Nüüd lähme jälle ära metsa. Loodan, et pikemaks ajaks, sest siin Laoses on väga võluv loodus ja rõõmsad mänglevad inimesed.

Mägedevaated

Oleme viimast nädalat Vietnamis. Meie passid ootavad pealinnas Hanois India viisat ning me ise oleme 100 km kaugusel väiksemas linnas. üürisime siin jälle motorolleri ning käisime ümbrust vaatamas.



Mulle meeldib, et saame ise ringi sõita (s.t Indrek sõidab :), mina hoian lihtsalt kinni!) ja suvalistes kohtades peatusi teha. Ning kui väga õnnelikult ära eksida, võib tõeliselt inimtühjadesse (s.t vientamlaste-vabadesse) kohtadesse sattuda.



Kuna me pole siin Vietnamis just raha laiaks löömas, siis oleme kõik suured turistikad (Sapa, Halong Bay jne) ära jätnud ning ise ringi sõitnud. Suht raske! Maa on väga pikk ja kohalikud on nagu kokku leppinud, et igaljuhul tuleb turistilt raha välja pressida. Aga motikas on meie kompromiss - maksad rendi ära ja maa on sinu.


Sõitsime Tam Coci, kus kaljud on nagu riisipatjadel. See oli meie reisi üks ilusamaid kohti (II kohal peale Mui Ned). Võtsime turistipaadi ja kaks tüdrukut aerutasid meid jõgepidi ringi. Lugesin pärast, et see oli hoopis järv, aga kohalikud olid selle nii ilusasti mudaga kinni plätserdanud ja riisi peale istutanud, et kaljude vahel oli ainult kitsas riba vett, mida pidevalt rehaga taimedest puhastati. Sõitsime niimoodi mitu tundi. Vaikne oli. Ja ilus!
Tüdrukud küsisid muidugi reisi lõpus tippi, aga me oleme säästureisil ega jõuaks siinsetele mitu korda päevas niisama raha kinkida, ütlesin, et oleme vaeselt maalt Eestist, see pani neil ilusti imestava suu kinni.




***********

Käisime ka kohalikus rahvuspargis (Cuc Phuong). Mulle meeldis, et see koht kuulub loodusearmastajatele, mitte ärimeestele. Esimesel päeval olime ainsad külastajad. Vaikne roheline koht paari emase koer-ärritajaga (KõIGIL neil on praegu pisikesed pojad, keda peab kiskjalikult kaitsma).
Käisime 7500-aasta vanuses "eelajaloolise inimese" koopas, mis avastati 1966.aastal. Mõni ime, et seda varem polnud märgatud, see oli kõrgel mäe otsas. Meie muidugi olime ainult esimeses saalis, sest laest tilkus vett ning meie varustus kooparoomamiseks oli armetu - lühikesed õhukesed riided ja minu isalt viimasel hetkel hädavariandina saadud oinasilm (Selveri 69-eegune pealamp), mis valgustas vaevalt 10 cm, patareid ka ägisesid energiavaeguses. Nii et me kaugemale ei roomanud. Julgustava giidiga oleksin nõus olnud isegi pimedas roomama, aga see jääb nüüd teiseks korraks. Kaugemal pidid hauakambrid olema, surnuluud minema ei lähe.






Koju tulles tabas meid halb nähtavus, tuul ja vihm. Mul tekkis sügav kaastunne Eesti kliimas rattasõitjate vastu.
Tulime oma hotelli ja läksime kuuma dushi alla. Teie Eestis tulete praegu kogu aeg külmast kliimast sooja tuppa, aga meie jaoks oli see erand ja väga eriline kord. Tõmbasime sokid jalga ja kampsunid selga ning jõime sooja teed. Ainult ema tehtud pirukaid polnud.

Küünlapäev ja vaimud

Lugesin ilm.ee-st, et "kui ilm enne küünlapäeva nii külm, et kanamuna lõhki löb, tuleb soe kevad". Ja kui kevad liiga kauge tundub: "Kui küünlapäeval härg räästa alt juua saab, siis maarjapäeval (25.märts) pole kukel nokatäitki saada (kõik on jääs). Nii et siis märtsis veed voolama :)
Vast tuleb teilegi varsti sinna hangede vahele leevendust!


Siinkandis küünlaid pole, on ainult viirukid :)
Aga hingi usutakse siin palju liikuvat. Olenemata usust (kristlased, budistid, mitte-millegi või kõige uskujad), kummardavad enamik indohiinlasi vaime. Neile on ehitatud kodude ja äride ette linnumajade moodi altarid, neile pannakse puude juurde või omaette toolikesele süüa ja juua. Nii saab rahutuid hingi ära osta, et nad kodule kahju ei teeks. See on midagi sarnast eesti esivanemate hingede-usuga, aga veidi kummituslikumas variandis.
Pikamaa bussides oleme olnud sunnitud alates Malaisiast kohalikke udukaid vaatama (IGA SõIT!). Me teame siinseid "ähvardavaid vaime" juba päris hästi. Zombid, dzhunglivaimud ja erivõimetega vanamutid näitavad oma ülivalju helindatusega bussis magadapüüdvatele valgetele ilusti koha kätte. Nii et lihtsalt vahid neid.

Meie Vietnami bussi- ja isegi rongikogemused on kohalikud oma meeletu oksendamisega väga meeldejäävaks muutnud. Neil ei püsi mitte miski sees! Ma arvan, et see on õudukatest. Aga kohalike kiituseks pean ütlema, et nende riba ei haise peaaegu üldse, nad sihivad seda suurepäraselt pisikestesse kilekottidesse ning kuna oksendamist praktiseeritakse võimalikult tihti, siis korraga tuleb päris vähe välja. Oh ma võiksin neile oma Eesti võitatika-mürgituse 3-seerialist okse-elamust rääkida, nad ütleksid, et ARENE VEEL!

Tunded

Vietnam tekitab vägisi tundeid.
Mina kui loomulikult normaalne ja parema kultuuriga inimene kui siinsed, taban end pidevalt mõtlemast, et "NAPAKAD!". Kannan oma eestilikku (või euroopalikku) nagu reliikviat kaasas, otsustan kõike selle põhjal ning arvan, et "matsid jäävad matsideks". Kohalike röökiv kõneviis, vägivaldselt "naljatlev" kehakeel, kauplemisstiil, kus pidevalt solvumist ja mangumist peab mängima ja sinna juurde valetamine, on minu jaoks võõrad. Hea meelega loeks midagigi, mis aitaks siinset lahti seletada voi tausta mõista, aga miskipärast muud kui sõjainformatsiooni pole leidnud. Ma loodan, et ma kevadel koju selle järeldusega ei saabu, et pilukad ongi mulle vastuvõetamatud. MA TAHAKS ARU SAADA!

Ilu on Vietnamis looduses. Siin on igale maitsele rannaäärt, männimetsa ja saialillepeenraid, nii lagedat kui väga mägist maastikku. Vahepeal võib isegi meelest minna, et me Vietnamis oleme, tekib Nõmme tunne :)

********************

Oleme hetkel DaNangi lähedal Hoi An-is (ma pole kindel, kas need nimed kirjutatakse kokku voi lahku, Vietnami keel silbitab koikvoimalikku, isegi Ca Fe ja Ca Cao sõnasid)
See on armas vana linnake, meenutab Malaisia Melaccat oma tahmunud madalate majade ja mandariini-laternate poolestHomme hakkame pealinna poole sõitma, et India viisasid taodelda, see peaks u 5 tööpäeva võtma, kui nad ikka suvatsevad need ära teha.

Kaugelt tundub Eesti eriti armas!
Soe Vietnami tervitus teile!

Luited

Rentisime motika, et Mui Ne ümbrust vaadata. Indrek uuris järele, kuidas ratast kasutatakse ja saimegi iseseisvaks! Kaheks päevaks piiramatu liikumisvabadus. Mina muidugi istusin taga, lihtsalt usaldasin ja tuuldusin.



Sõitsime punastesse ja valgetesse luidetesse. Kuigi need peaksid jubedad turistikad olema, sai seal täielikult omaette olla.
Peesitad kuuma liivamäe tipus, tuul puhub (aga mitte liiva, eelmistel päevadel oli vihm liiva kinni sadanud), sööd küpsist ja vaatad merd.




Indrek kohtus luidetes ka oma varjuga, päris ülbe oli teine. Aluguses vahtisid nad niisama tõtt, aga kokkupõrge oli vältimatu:
















Minu vari oli mõttetu kriips, passiivne tolgendis.

















Ma ARMASTAN päikest! Ma soovin kõikidele eestlastele sama head tunnet nagu mul seal oli! Ilus vaadata, mõnus tunda, hea nuusutada, rahustav kuulata.


See kribu siin on Indrek:



























**********************

Punane ja valge liiv jõudsid ka jõeni ja nende kolme suhte formeering oli päris omapärane!