Verivorst Malaisia moodi

Olime vihmametsa peidikus. Istusin rahulikult rõdul ja vaatasin kitse, kui talla alt hakkas sügelema. Lükkasin käega mingi pehme rulli ära. Vaatasin maha - KAAN! Vingerdas teine imelikult ja tundis ahastavalt nälga, hoidis end saba-iminapaga maas kinni ning sirutas kere igasse ilmakaarde, et ainult leida see natukene eluks vajalik - VERI!
Indrek leidis ka varbavahest musta pehme asja. See kunagine niitjas ussike oli end laiaks verepadjaks imenud. Kahest erinevast kohast, üks neist ikka täitsa katkine koht, mitte selline diskreetne täpike nagu tavaliselt vampiiridest jääb. Ma tahtsin selle eluka lömastada, et ta uuesti meieni ei roomaks, aga ta vajus kingatalla all lihtsalt lapikuks. Lõpuks tuli tast suur loik verd välja, aga sunnik roomas ikka edasi.
Läksime rõdult ära tuppa magama, terve öö oli iga sügelemise peale kaanihirm.
Hommikul oli rõdul vererida paar cm pikenenud, järgnes uus korralik loik. Ja lõpp. Keegi oli kaani ära söönud.

Maailmarekordid

Malaisia moodi :)
ehk pigistame ükskõik kust ja kuidas rekordeid välja. Tegelikult on Malaisia üsna Eesti sarnane riik, millegagi ei hiilga ning miski ka ei shokeeri. Ei vaimselt ega füüsiliselt suuri mägesid ega orge pole. Ilu leiab küll nagu meiegi maal, aga seda tuleb otsida ning osata hinnata.
Malaisia vihmamets ja seal matkamise võimalused on küll väga erilised.

Ning maailma pikim rippsild!


Loomulikult käisime seal Indrekuga ära. Aga oma emasid me sinna poleks meelitada suutnud. Võib-olla ehk ainult siis, kui neil silmad kinni siduda ja nad sülle võtta (oma ema kohta julgen küll nii väita).

Silla kogupikkus on 280 meetrit, aga ta on vahepeal puude külge kinnitatud, muidu ei saaks liigselt kõikumist vältida. Kaugus maapinnast on u 40m.
Mina ei tundnud mingit hirmutunnet, aga ma sain aru, miks see tekkida võiks.
Soovitan sinna minna kõigil, kes Malaisiasse satuvad!

Malaisia vihmamets, Taman Negara

Käisime maailma vanimas metsas, 130 miljonit aastases Taman Negaras. Muidu mulle Malaisia pole just hinge puudutanud, aga see vihmamets kull. See on lihtsalt niiiiii suur ja korge ja valju ja varviline. Elukaid on igasuguseid. Moned on juba külade lähedal ning eriti inimesi ei karda (nägime erinevaid linde, sääski, ahve, konne, sisalikke-varaane)
Siin jäi mul varaani saba pildile, tegelane oli u 80 cm-ne.

Putukad, ussid ja liblikad olid väga ilusat värvi. Mida kaunimad, seda mürgisemad, et suuremad elukad neid ära ei sööks. Nägime erkoranzhi sajajalgset helesinise peaga, türkiissiniseid liblikaid ja helepunast kiili.
Putukad on nii suures metsas suuremad kui tavaliselt. Meie ööbimiskohas märatses lambi ümber hiigelkärbes (u 10cm-ne) ja metsas elasid suured sipelgad.






Tulime oma esimeselt päevaselt matkalt hämaras koju ning mina nägin põõsastes tiigrit! Keerasin otsa ümber ja ütlesin Indrekule, et lähme tagasi. Indrek ei liigutanud vurrugi ja nägi tegelast lähemalt. Hoopis metssiga oli.
Kaks päeva hiljem nägime neil tervel peret, kihutasid meie eest üle tee. Väike notsu järel.

Taman Negaras on ettevalmistatud matkamiseks erineva pikkuse ja raskusega matkaradasid. Mõnedele soovitatakse ainult giidiga minna. Ja kuigi ma alguses nii ei arvanud, tasub seda tõsiselt võtta. Suurte kottidega (igaljuhul peab magamisvarustus ning söök-jook kaasas olema) ja võõral mägisel rajal ikka 5km tunnis ei liigu.

Puud on vihmametsas hiiglaslikud ning taimed suurelehelised ja lopsakad.




Matkajatele on looduse vaatlemiseks dzhunglisse ehitatud ka peidikuid, mis on täiesti normaalsed kanajalgadel majakesed,u 10-12 -kohalised, 2-korruseliste naridega.
Tavaliselt asuvad need majad väikse mäe otsas ja jõe või oja lähedal, et loomad sinna akna alla jooma tuleksid ning neid vaadelda saaks. Lugesime oma äõöüäõöübimiskoha logiraamatut ning seal oli ikka väga erilisi loomi nähtud. Mina ootasin ka nagu hull tapiiri. Aga ei tulnud. :( :( Ainult hirv käis, miljon korda.

Kurgupoolelt

Soime tana tigusid. Nad roomasid tasakesi mooda kasti, kuni olis ara praeti. Imesime elukad uhekaupa oma tornkodadest valja. Vaga monus ja pehme liha. Merekarpe proovisime ka, need olid suurem luksus, nii pisike molukas nii suures karbis.
Maiustusi ostame ainult indialastelt. Hiinakad soovad vetikaid ja linnupesi (neid on kuni 2000 EEK karp! apteekides) ja mingeid maitsetuid limaseid magustoite, kuhu on hunnikus ubasid ja maisi lisatud, ning monikord ka kummi- ja vahukomme.

Melaka

Melaka. Olen taas inimene. Pärast mõningaid vintsutusi, haigust ja pealinna ning plaanide segadust.
Siin Melakas on väga veidrad sõiduvahendid, velorikšad, põhimõtteliselt külgkorviga jalgrattad. Juhtidel on seljatoe külge monteeritud makk, enamikul vist jõulumuusikaga, aga mõnel tuleb sealt ka oma maa poppi.
Ja seda täie tümpsuga. Ise on nad oma kaariku lillede ja karra ja vilkuvate elektrilampidega nii ära ehtinud, et päeval on nad vahutordid ning öösiti juudi jõulupuud.



Jõulud tulevad.
Uskuge siiralt, mitte ärge ostke :)
Siin on teile pilt vaesekestest, kes ei saa isegi ilma kujul jõulutunnet, nad topivad oma lapsed kummipalli ja puhuvad neile penoplasti pähe.

******************************************

Pulgakommitüdruk

*****************************************

Jäin Kuala Lumpuris päris haigeks, põiepõletikku. Käisime arsti juures. "Very bad". 2 antibiootikumi sain koheseks allaneelamiseks ning mingi pulbri õhtuks. (U 250 eeku Eesti kindlustuselt pinnida). Malaisias antakse rohud patsiendile koos pakendi ja infolehega, erinevalt Indiast, kus olid lihtsalt valged tabletid pabertorbikus.
Ma ei jää viimasel ajal niisama haigeks, ikka mingil emotsionaalsel põhjusel. Mõtlesin siis korralikult, mis mul viga on. Viriseda ei oska ja hädaldada pole millegi üle. Mõtlesin siis. Päris mitmeid päevi.
Ma olin Eestis enne äratulekut tohutult palju tööl, kolisin ning viimane nädal magasin öösiti 4 tundi. Eestis läks ilm järjest pimedamaks ning mina kinnisemaks ning talvisemaks. Viimastel nädalatel tuli köha, mis tänu massöörile ja mu rahvameditsiinile küll hullemaks ei läinud, aga üle ka mitte. Nii kui Austraaliasse sain, Indrekut nägin ja värsket Austraalia lõhnavat õhku kopsudesse tõmbasin, köha kadus. Neli päeva puhkasime ning edasi tuli hääletamisralli, 9 päevaga 3500 km. Nüüd Aasia erinevad elutingimused ja vajadus kohaneda. Ma olen ikka veel väsinud! Kuigi siin on valged ja päikselised päevad. Ma võtsin Eestis juba talve vastu ning see keeldub üle minemast. Võib-olla ma olengi olemuselt eestlane, mul ongi kehas pime ja väsinud talv, vaatamata kohale, kus viibin.

Mõtlesin ka selle üle, miks ma midagi sellist Indias ei kogenud. Ma usun, et maad mõjuvad erinevalt. India inimesed on perekesksed, tegelevad oma usu ja oma kehaga ning ausalt, ma pole kuskil õnnelikumaid inimesi näinud.

Malaislased on samuti väga usklikud, kuid kuskil on konflikt, see on õhus tunda. Võib-olla on see moslemite ja hiinlaste omavaheline konflikt, v-o kogukondlikult mõttelaadilt individuaalsele üleminek. Igatahes, siin pole sellist siirust nagu oli Indias. Malaisia lapsed ei maga õlal nagu rotipojad, vaid vinguvad ja ärritavad mind samamoodi nagu Eestis. See maa ei paku. Siin tuleb meeldivad asjad ise võtta, osta või üles otsida.
Meie lähme vihmametsa ja teeistandustesse matkadele.

Sõin rohud ära, rääkisime Indrekuga kõik oma ootused ja igatsused läbi (ausalt, kui ma väga halvasti end tundsin ja kõrvaluberiku mees veel suitsetama ka hakkas, tekkis mul ELUS ESIMEST KORDA KODUIGATSUS!!!), sõin ainult dieeditoite ning Indrek uputas mind veega ning me sõitsime ilusasse väiksesse Melakasse. Nüüd ma tunnen end palju paremini, näen ka häid asju ning väga tahan edasi reisida. Leidsin ennast üles.

Oleme lõpuks ometi tõeliselt ilusas kohas, väikelinnas Melakas. Siin on u 640 000 inimest, meri, jõgi, rikšad ja armas Hiinalinn, kus me peatume.

Meil on hotellis võrkkiik, lugemiseks tasuta ajakirjad ja raamatud, baldahhiin sääsevõrguga, kitarr öiseks unelemiseks (ja Indrekul on eriti ilus uneseade unelaulule "Mina ei taha veel magama jääda"), avatud siseõu puhta! põranda, lillede, sõnajalgade ja akvaariumiga (kus teadaolevalt kalu inimjalgadega ei toideta). Ilus!










**************************



Käisime kalasid toitmas. Sama asi, mis Madli ja Kaarel Jaapanis tegid ning mida meil sellest aastast ka Eesti spa-des pakutakse: kalad näksivad jalgade küljest surnud osakesed ära. Proovisime pisikesi (u 1 cm), siis suuremaid (3cm) ning suuri (6cm), siis tulid piraajad ning lõpuks krokodill.




*******************************

Meretoit :), kõige odavamad elukad.

Kuala Lumpur

Malaisia pealinn: suured uhked ja sätendavad pilvelõhkujad; väikesed ja natuke kõrgemad uberikud;




odavates hostelites hunnikutes valgeid; tänavatel nappides riietes pilukad; nokaga rätiku, tuuniku ja maani seelikuga mosleminaised; mõned eriti konservatiivselt kõike varjavalt musta riietunud silmnaised-tondid; kerjused; annetustekorjajad; reklaamlehe jagajad; müüjad, ostjad, kauplejad, ringi vaatajad ja kiirustajad.



Mulle meeldivad hiinalinnade öised värvid, kõik on hubaseks ja valgeks tehtud, putukad jäävad kiiresti vahele. üldse siin süüakse öösiti: päeval pole neid sadu tänavateäärseid laudu kuskil näha. Toit on muidugi vürtsine, kõrval riis voi nuudlid (samuti riisist). Hiinlased on kogu toidu kaussi vedeliku sisse ära uputanud, lisanud siniseks keedetud muna ning nimetavad seda asjandust supiks. Relvad on malaislastel ning hindudel vasakus käes kahvel ning paremas lusikas, viimasele lükatakse kahvliga hunnik ning AINULT lusikas tohib suhu sattuda. Hiinlased söövad sama süsteemiga, ainult kahvli asemel on pulgad. Puhtad hindud söövad truult sõrmeotstega nagu Indias. Minagi. Algklasside rebimistehnika on veel sõrmedes. Indrekul tuli sama hästi välja. Relvad on hügieenilisemad, need on esimene valik.



Kõik on kallim kui teistes linnades, aga siiski mitte võrreldav Euroopa või Austraaliaga.
Palju hiina massaazhi kohti. Proovisime täna - jäime väga rahule.

Malaisia idakallas

Oleme nüüd Malaisia ida-kaldal Mersingis. Siin peaks novembrist märtsini vihmahooaeg olema. Meile väga sobib - hinnad on madalamad, kauplemisega ei rünnata ja turistid ei tolgenda keset teed.
Hinnad on siin u 10x odavamad kui Austraalias, eriti joogi ja öömaja omad. Naised kannavad tuunikaid, maani samavärvi seelikut selle all ning nokaga pearätikuid. Moslemid. Pilukaid on ka palju, neid ei koini mingi riietus, peaasi, et jube khuulid oleksid, ilulevad iga peegelpildi ees.
Toit on siin hiinalik ja hea, mereannid on odavad. Eile sõin mingeid tillukesi kaheksajalgu ja karpe.
Kohvi serveeritakse kuumana kondenspiimaga, ma neelan kohe keele alla. Kohalikud joovad rohkem külma kohvi jääga. Siin olevat enamus kohtades kraanivesi joodav, jäähirmu meil enam pole.
Homme soidame idakallast mööda ülespoole Kuantanasse, osariigi pealinna, võtame aja maha, et odavaid pakkumisi saada ning siis tahaks mingi kummitava järve juurde minna, olevat kohalike seas jube populaarne ning seal elavad tõelised malaislased, mitte hiinlaste, araablaste ja indialaste järeltulijad.
Istume praegu internetipunktis, kõik ümberringi on pilukad ja mangivad arvutimänge.
Indrek käis hommikul jooksmas ja nägi u poolteisemeetrist varaani! Mõlemad olid higised, aga ainult loom läks merre.
Tegime rannas ilupilte ka: