Friday, January 1, 2010

UUS

Head 2553.aastat! Taid loevad ajaarvamist Budha sunnist alates.
Loodan need tuhanded kilomeetrid, sajad aastad ning maailma korgeimad maed, mis meil koduni on, 2010. aasta maiks selja taha jatta ning ilusti Indrekuga Balti jaamas Moskva rongilt maha astuda.

Meil oli siin vaga ilus aastavahetus. Kaisime tanavatel, kuidagi koik olid uhe aastavahetuse vitsaga loodud: hindud-hiinakad-budistid tantsisid koos baaris Tai poppi, taiesti erineva vanusega kohalikud ja turistid huppasid tanavalaval reivi, tapselt (eks see ole kokkuleppeline) enne aastavahetust luges kogu suvaline tanavarahvas numbreid nullini. Uhtne tunne. Imelik siinmail.

Teil lahevad nuud ood jarjest valgemaks ning varsti hakkavad linnud laulma (2aastat tagasi kuulsin esimest toelist laulu Tallinnas Laagris 11.jaanuaril, mis sest et mingi suvaline rastas).

Soovin teile ilusat, paikselist, marjarikast, edukat ja laheduserohket uut 2010. aastat!
KALLISTAN!

Wednesday, December 30, 2009

Budha-majandusalas



Paks kiilakas vanamees, millega ta sellise kujutamise ara teenis? ;)
Hiiglaslikud (korvaloleval pildil on 46-meetrine), inimsuurused, tillukesed, amuleti-kujud. Igal pool budha. Ilma enam uldse ei saa.


Koiki ta suuri kujusid kaivad turistide hordid vaatamas ja pildistamas. Kujud on asetatud kaunite nikerdustega kullatud templitesse ja linna tahtsaimatele poodiumitele. Kohalike meelest neid lihtsalt peab vaatama. Meie kaisime ka, aga ei pildistanud mitte budhat (ei haara meid eriti), vaid pildistajaid. Oi, kuis poseeritakse :)














Isegi budhakujude valvurid on kunstnike meeli liigutanud. (Indrekul tarkas kaerajaan)



Allolevad hooned on maailmakuulsad. Olgu. Kuld, nikerdused, kaunistused, sadelevad kivid ja varvilised peeglikesed, purskkaevud, veepeegeldused. Ma isegi ei saa oelda, et see koik ILUS oleks. Pigem keeruline, suure ja vasitava taustaga, ulimustriline ja kirju, kaunistus kaunistuse kuljes kinni. Minu silm ei puhka. See pole minu jaoks ilu. Voibolla ongi arhitektuur pigem tarkus kui esteetika.




Meie, turistid, joome nagu siinsele reisimajandusele kohane, ambrist korrega kokat. Ja soovime koigile oma kallitele (ja nendele sopradele ka, kellega nii intensiivselt pole joudnud suhelda) ilusat aasta loppu.
Uus aasta tuleb usna ruttu Kambodzhaga (u 3.jaan)


Meil jõe-äärne tänavas



Kogu meie elu keerleb praegu jõe umber. Põhi- transpordivahend on praam, jõe ääres on mõnus istuda, jõge ei saa orienteerudes millegagi segamini ajada ning ta on sulaselge piir erinevate linnaosade vahel.






Meie kai juures on ülikool, kust meiegi targa näoga labi tuleme ja iga kord oma eriala mõtteid püüame ärgitada. Mingeid geniaalsusi või äratundmisi pole küll veel märganud.

Tuesday, December 29, 2009

APPPPPIIIIII, parempoolne liiklus. Phuket


Indrek jäi Phuketi saare kõige hullemas turistilinnas Patongis tee äärde seisma avastusega, et autod sõidavad valel pool! Siiani on nii Austraalias, Singapuris, Malaisias kui ka kõigis Tai linnades olnud VASAKPOOLNE liiklus.
Turistid teevad oma reeglid.
Phuket on suht suur turistisaar, kuhu Euroopast tullakse suure rahakotiga vahesteks puhkusepaevadeks maksimaalset rannaelu nautima. Hinnad on ka maksimaalsed. Hoidsime igaks juhuks saare keskele, sisemaale ning jaime vaga rahulesoime ja magasime odavalt, paeval soitsime turistiranda peesitama.
Pildil Patong, koige kallim unelmaterand. (Meie nii ei arvanud.)












Käisime oma Phuket towni turul, ostsime kartuli (pildil spiraaliks venitatud) ja mereelukaid.











Kaisime ka laulupeolt labi:

Saturday, December 26, 2009

Lõuna-Tai



Oleme nüüd veidi aega turistid olnud ning tüüp-marsruute pidi käinud.
Ko Kradan, Lõuna-Tai väikesaar, kohalikevaba, valgetele inimestele valgel liival pruunistumiseks. Kohalejõudmine ainult kallite paatidega. Ööbimisvõimaluse tegime endale rannale puu alla telki tasuta.




Meie käitusime korralike turistidena, jalutasime, kiikusime ja ujusime, vaatasime rannas öist tähistaevast oma isetäituvatel madratsitel ning jälitasime helendavaid ussikesi, keda meri rannale uhtus (Indrek: mitte jaani-, vaid aaniussid).



Kuna sellel saarel just igas rannas inimesed ei peesitanud, olid kohalikud karbid, teod, krabid ja muud sõralised-limukalised, kõik rannas omi asju ajamas. Kui liikumist märkasid või tundsid, tõmbusid liikumatuks, aga kaua nad nii ei viitsind olla, varsti tuli edasi roomata. Tigude värk. Pikk tee minna.



Üldiselt oli minu jaoks ikkagi väga imelik vaadata, kuidas tavaline rannakarp kõnnib.
Enamasti olid nad teravate ja kõvade kodadega, et iga loll neid ei lömastaks või ära ei sööks. Tõesti kõva oli neile kogemata otsa astuda.
Terve see "imekaunis valge liiva rand" oli valus palja jalaga käia. Plätud pidid jalas olema. Ümber saare on korralik korallriff, millest meri igasuguseid tükke ja ogasid ja lilli ja maju on randa kandnud. Eks sinna oleks vast tasunud snorgeldama, mitte peesitama minna. A meie ei viitsind :)
Meil oli muidugi oma isiklik mure ka: et telk tõusu ajal merre ei jääks, ärkasime u 1 ajal öösel üles ja valvasime 3ni.



Nüüd oleme Phuketi linnas, homme kavatseme turistiranda minna ning õhtuks tagasi tulla, siin pidi peatänaval mingi kohaliku elu festival toimuma.
Palav on. Mitte ainult meil.
Lähme nüüd oma odavasse hotelli. Läbi miljoni gigaprussaka ja kiirustada püüdva roti tänava.

Malaisia kaja

Malaisiast veel rääkimata:

Cameron highlands: kohtasime lõpuks Silverit, käisime teeistandustes jalutamas ning tegime kohustusliku pildi,:

kuni järsku kargas kaamera ette miljon kohalikku, et neid ka Eestis vaadataks:


Liblikapark, kus tasus küll kõiki muid rohkem jälgida, kui lendavaid tegelasi:

Malaisia putukad on ikka kõige ärevamad! Nüüd ma käin silmad punnis peas ja kahtlustan iga taime, oksa, lehte ja plekki, et see on putukas! Ehk terve puu võib hoopis rohutirtsu-pundar olla: (ehk mitut elukat näed? või mitut lehte?)

Noh, ära mine edasi:


Malaisiast tulime mööda maad Taisse, esialgu rongiga piirini, siis taksoga õigesse piiripunkti ning edasi mikrobussidega Trangi.




22 päeva Malaisias, ärritavat, aga omapärast,
koledate naiste ja nokkadega pearättidega, islamlikku, kassiderohket, vihmast, lopsakat maad. Värviline maa, niipalju kui me suutsime, viitsisime või oskasime märgata.

Thursday, December 24, 2009

JÕULUD TAIS

Oleme nüüd Tais (hetkel Trangis)
Tulime internetipunkti, et kodustele helistada. Mõlemad Indrekuga igatseme koju, aga see aasta istume kahekesi kuumas troopikaöös, ostame endale terve! kondenspiima ja mõtleme jõuludest.
..........
Natuke aega tagasi läks siit internetipunkti aknast elektriküünaldega ehitud elevant mööda. Tai jõul :)
..........
Siin on palav, pole jõule ei sisulises (kristlikus) ega välises (kommerts-) mõttes. Kalendri järgi teame, et nüüd on igatsemise aeg. Jõulutunnet siin pole.
Tunnen kristlikest jõuludest ja perekondlikest traditsioonidest puudust. Ema tehtud toit on maailma kõige parem ja oma kodustega oleks hea istuda isegi vaikides. Isegi väikese laua umber. Meie tahaks ka piparkooke maitsta, mina igatsen ema kapsast ja Indrek oma ema kõrvitsat.
.........
Soovin teile kodusoojust ja järelemõtlemise aega!