APPPPPIIIIII, parempoolne liiklus. Phuket

Indrek jäi Phuketi saare kõige hullemas turistilinnas Patongis tee äärde seisma avastusega, et autod sõidavad valel pool! Siiani on nii Austraalias, Singapuris, Malaisias kui ka kõigis Tai linnades olnud VASAKPOOLNE liiklus.
Turistid teevad oma reeglid.
Phuket on suht suur turistisaar, kuhu Euroopast tullakse suure rahakotiga vahesteks puhkusepaevadeks maksimaalset rannaelu nautima. Hinnad on ka maksimaalsed. Hoidsime igaks juhuks saare keskele, sisemaale ning jaime vaga rahulesoime ja magasime odavalt, paeval soitsime turistiranda peesitama.
Pildil Patong, koige kallim unelmaterand. (Meie nii ei arvanud.)












Käisime oma Phuket towni turul, ostsime kartuli (pildil spiraaliks venitatud) ja mereelukaid.











Kaisime ka laulupeolt labi:

Lõuna-Tai

Oleme nüüd veidi aega turistid olnud ning tüüp-marsruute pidi käinud.
Ko Kradan, Lõuna-Tai väikesaar, kohalikevaba, valgetele inimestele valgel liival pruunistumiseks. Kohalejõudmine ainult kallite paatidega. Ööbimisvõimaluse tegime endale rannale puu alla telki tasuta.




Meie käitusime korralike turistidena, jalutasime, kiikusime ja ujusime, vaatasime rannas öist tähistaevast oma isetäituvatel madratsitel ning jälitasime helendavaid ussikesi, keda meri rannale uhtus (Indrek: mitte jaani-, vaid aaniussid).



Kuna sellel saarel just igas rannas inimesed ei peesitanud, olid kohalikud karbid, teod, krabid ja muud sõralised-limukalised, kõik rannas omi asju ajamas. Kui liikumist märkasid või tundsid, tõmbusid liikumatuks, aga kaua nad nii ei viitsind olla, varsti tuli edasi roomata. Tigude värk. Pikk tee minna.



Üldiselt oli minu jaoks ikkagi väga imelik vaadata, kuidas tavaline rannakarp kõnnib.
Enamasti olid nad teravate ja kõvade kodadega, et iga loll neid ei lömastaks või ära ei sööks. Tõesti kõva oli neile kogemata otsa astuda.
Terve see "imekaunis valge liiva rand" oli valus palja jalaga käia. Plätud pidid jalas olema. Ümber saare on korralik korallriff, millest meri igasuguseid tükke ja ogasid ja lilli ja maju on randa kandnud. Eks sinna oleks vast tasunud snorgeldama, mitte peesitama minna. A meie ei viitsind :)
Meil oli muidugi oma isiklik mure ka: et telk tõusu ajal merre ei jääks, ärkasime u 1 ajal öösel üles ja valvasime 3ni.



Nüüd oleme Phuketi linnas, homme kavatseme turistiranda minna ning õhtuks tagasi tulla, siin pidi peatänaval mingi kohaliku elu festival toimuma.
Palav on. Mitte ainult meil.
Lähme nüüd oma odavasse hotelli. Läbi miljoni gigaprussaka ja kiirustada püüdva roti tänava.

Malaisia kaja

Malaisiast veel rääkimata:

Cameron highlands: kohtasime lõpuks Silverit, käisime teeistandustes jalutamas ning tegime kohustusliku pildi,:

kuni järsku kargas kaamera ette miljon kohalikku, et neid ka Eestis vaadataks:


Liblikapark, kus tasus küll kõiki muid rohkem jälgida, kui lendavaid tegelasi:

Malaisia putukad on ikka kõige ärevamad! Nüüd ma käin silmad punnis peas ja kahtlustan iga taime, oksa, lehte ja plekki, et see on putukas! Ehk terve puu võib hoopis rohutirtsu-pundar olla: (ehk mitut elukat näed? või mitut lehte?)

Noh, ära mine edasi:


Malaisiast tulime mööda maad Taisse, esialgu rongiga piirini, siis taksoga õigesse piiripunkti ning edasi mikrobussidega Trangi.




22 päeva Malaisias, ärritavat, aga omapärast,
koledate naiste ja nokkadega pearättidega, islamlikku, kassiderohket, vihmast, lopsakat maad. Värviline maa, niipalju kui me suutsime, viitsisime või oskasime märgata.

JÕULUD TAIS

Oleme nüüd Tais (hetkel Trangis)
Tulime internetipunkti, et kodustele helistada. Mõlemad Indrekuga igatseme koju, aga see aasta istume kahekesi kuumas troopikaöös, ostame endale terve! kondenspiima ja mõtleme jõuludest.
..........
Natuke aega tagasi läks siit internetipunkti aknast elektriküünaldega ehitud elevant mööda. Tai jõul :)
..........
Siin on palav, pole jõule ei sisulises (kristlikus) ega välises (kommerts-) mõttes. Kalendri järgi teame, et nüüd on igatsemise aeg. Jõulutunnet siin pole.
Tunnen kristlikest jõuludest ja perekondlikest traditsioonidest puudust. Ema tehtud toit on maailma kõige parem ja oma kodustega oleks hea istuda isegi vaikides. Isegi väikese laua umber. Meie tahaks ka piparkooke maitsta, mina igatsen ema kapsast ja Indrek oma ema kõrvitsat.
.........
Soovin teile kodusoojust ja järelemõtlemise aega!

Teeistandused Cameronis

äõüö (Pildil värviline vihmametsa elukas.)
Oleme nüüd Malaisia keskosas, Cameron highland teeistandustes. Saime siin Silveriga kokku ning oleme väga seltskondlikku elu elanud. Kuna oleme kõrgemal (u 1300-1800m merepinnast), on siin õhtud jahedamad ning õhk värskem, aga päike sama ere ja pilved pimestavad.
Sõime täna duriani, kohalikku hõrgutist. Kirjeldada ma seda ei oska, võimatu on öelda, kas see on vastik või tõeline delikatess, selle maitses võib tõesti kõiksugu varjundeid ette kujutada. Igaljuhul, rohkem me seda ei proovi :)

õhtul käisime "Steamboati" söömas: lauale toodi gaasipõleti kausitäie maitsestatud vedelikuga ning taldrikutel hunnik erinevaid köögivilju, nuudleid ja seeni, mida me siis ise keetma pidime. Mõnus sotsiaalne sööming - kõik sebivad ümber poti.
Homme lähme vaatama, kuidas teed korjatakse, lähme maitseme, mis vahe neil on, hiljem sõidame liblikafarmi.
Homme südaöösel hakkame rongiga Tai poole sõitma.

Orang Asli hõim

Juhtusime oma vihmametsa matka ajal juhuslikult pärismaalaste (Orang Asli, malai keeles) juurde. Käisime korra külas sees ka, kuigi oli näha, mida sellise loomaaia eksponaadiks olemise kohta arvati.
Selles külas elas u 30 inimest, väga tumeda naha ning väga primitiivsete elamistingimustega majades. Jõgi oli kohe kõrval, vett nii pesemiseks kui joomiseks toodi arvatavasti sealt.
Indrekule õpetati kohaliku relva, vibupiipu kasutama. Niimoodi mürginooli ahvide pihta puhudes muretsetakse toidulauale liha. Poiss, kes Indrekuga tegeles, oli Malaisia koolis käinud ning oskas inglise keelt.Umbes seitsme korraga sai Indrek täpselt südamesse sihitud ning me oleksime voinud Garfieldi ära süüa.

Kui me külla saabusime, polnud naiste ülakeha kaetud. Arvatavasti katavad nad ainult niudeid, kuid parasjagu turiste ja ekskursioone läheduses pole. Mis seal häbeneda, moraal on kokkuleppeline asi ning naiste rinnad on selgelt laste toitmiseks, mitte voodileluks.
Moslemid on selle koha koige tihedamad külalised, selletottu tombas ka meie "giid" kiiresti t-särgi selga. Hiljem käisid kohalikud naised meie ees pikkade ümber keha seotud kangastega ringi.


Minu meelest olid koik täiskasvanud naised rasedad ja igasuguseid pisikesi siblis nende ümber.Kui meie ringi käisime, poeti oma majadesse peitu voi hoiti suurtesse kampadesse. Huvitav, kuidas nad veel siis käituvad, kui lausa ekskursioonidega neid vaatama tullakse.

Ma pole veel korralikult järgi moelnud, miks ja kuidas ma edaspidi kohalike "päris" elu vaatamas käin. Igaljuhul seal ma tundsin end natuke ebamugavalt. Mul nagu polnud sinna asja, ainuke pohjus neid vahtida ja pildistada oli uudishimu. Nagu loomaaias. Nende kodud on tehtud palmiokstest, uksi ees pole, neil pole kuhugi mu jollitamise eest pogeneda. Ma olin turist!

Veel vihmametsa mälestusi

"Take nothing but photographs,
leave nothing but footsteps"
("vii kaasa vaid pildid,
jäta siia vaid jalajäljed")

(Pildil meid kohaletoonud ning pidevalt ule joe transportivad joe-taksod)

Kokkuvõtvalt kohtasime metsas sääski, taskulamp-säraga-kärbseid, kiile, värvilisi liblikaid ja limukaid, kaane, ämblikke, oravat, nahkhiiri, varaane, kitse ja metssigu.
Linde oli nii laulu- kui muidu hõikurtegelasi:
üks neist, nelja-laskuva-tooni lind, oli meie jaoks kõige sotsiaalsem, tuli alati ise või sõbraga meie lähedale (kuuldavale). Kükitasid koos oksal ja laululinnud nagu nad on, hakkasid hingest pihta. Kohati laulsid sekundi-kaanonis. Vahepeal olid mõttepausid, et äkki keegi tahab ühineda või pakub parema laulu välja.
Metsas seletas ka kõrgetooni-mootorsae-piniseja. Mida kõvemini ja intensiivsemalt, seda ägedam isane!
No ja siis olid muidugi veel monotoonsed öise une häirijad: uhhuu-öökull, sms-heli-lind, kahe-heli-hõikur. Ma pole veel ära õppinud magades häirehelide eiramist.
Kuulsime (erinevalt Austraaliast) õnneks ka laululinde. Kõrv kohe puhkas nende suure amplituudiliste mitmesalmiliste laulude ajal.

Mulle väga meeldis, et Taman Negara metsaradadele polnud matkajad prügi jätnud, kuigi polnud ka prügikaste. Hoiatussildid ja viisakad inimesed! Venelasi seal vist ei käi.