Me tulime Vipassanast 4.päeval ära, jätsime 10-päevase kursuse pooleli!
Ma ei saanud hakkama :) ja olen selle teadmisega rahul.
Ma olen alateadvuse uurimise täielik huviline ning minu kallal on igasugune psühholoogiline sonkimine täiesti teretulnud, aga tuli välja, et ma olen meetodite suhtes valiv.
Vipassana kujutab endast 10 päeva 10 tundi päevas ühe padjakese peal suures saalis mediteerimist ja mitte mingit suhtlemist. Ma kujutasin ette täielikku endasse süvenemist, kõva tööd iseendaga.
Tegelikult avastasin end avamerelt. Öeldakse, et hakka ujuma. Mingit saart näha pole ega pole isegi teada, kas kuskil üldse midagi on või lihtsalt 10 päeva pärast peale iseloomu kasvatamist tuleb päästab suur kaubaläev sind uppumast, kui tuleb...
Päevas antakse üks õlekõrs, näiteks pead jälgima oma hingamist ninasõõrmete ümbruses. Ja kõik. No ja ma siis hingasin ja tunnetasin kõike. Aga jälgmisega on ju ikka nii, et mida rohkem Sa tead, MIDA ja KUIDAS jälgida, seda rohkem suudad süveneda. Näiteks asjatundmatul on tähistaevast väga igav vahtida, kui sealt midagi otsida ei oska. Meid ei õpetatud. Oleksime kuskilt ise pidanud seda teadma või avastama. Inimesed, kes Vipassanat mitmendat korda teevad, saavad sellest kindlasti palju suuremat kasu. Ehk ma peaksin esimese korra vahele jätma :)
Ma siis proovisin terve esimese päeva hingamist tunnetada ja tajusin väga selgelt erinevaid piiritletud aistinguid. Mul on igast hambavalusid ja põskkoopapõletikke olnud, nii et ma tunnen oma nina-kanti hästi.
Ja siis õhtul võeti kogu mu töö maha, kästi LIHTSALT hingamist, mitte visualiseeritud või verbaliseeritud jälgimist praktiseerida. Ok. Tegin. Igavlesin, tegin seda ja kuna niiiii kerge töö oli, mõtlesin samaaegselt oma mõtteid ka. See oli täiesti võimalik. Nagu me oskame samaaegselt kuulata ja lõhna tunda. Harjumuse asi.
Ja siis kolmandal päeval kästi ikkagi hakata tegema seda, mida ma juba esimesel päeval olin teinud.... Mina enam ei viitsind. Tegin peas omi asju. Ja torisesin. Ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin kõik hetkeolukorra läbi. Olin nördinud, et mulle seda varem polnud öeldud.
Iga õhtu kuulasime poolteist tundi Vipassana-meetodi looja Goenka loengut. Huvitav, aga nagu tilk mu kuivale kõrile. Enamasti seletas ta muidugi mingit budistlikku jura, tegi maha kõik muud usundid, nagu budism seda poleks. Aga miks mina siin terve päev hinganud olen???
Vipassanas on ka alati meister-õpetaja, kes peaks toeks ja abiks olema (+abiõpetajad). Aga kui ma esimesel päeval küsisin, kas ma võin oma kõrval umbvenelasele infot tõlkida, siis õpetaja võttis aja ning vastas mulle teisel päeval, et kui ma meditatsioonist midagi aru ei saanud, siis võin peale kümmet päeva Vipassana raamatu või DVD osta. A mida ma siis üldse senikaua passin? Olin täiesti nördinud ja pettunud...Nagu näha, õpetaja inglise keelt eriti ei osanud ehk abi minu jaoks polnud. Abiõpetaja oli veel umbsem, see norskas esimese meditasiooni ajal üle saali, ning samuti inglise keeleta.
Olin abi ja motivatsioonita.
Ja siis ma kukkusin meeletusse enesehaletsusse, vihasesse tegutsemishoogu ja Indreku-igatsemisse (tema oli oma vaikivas meeste pooles). Proovisin oma ülevoolavate emotsioonidega ajuga tööd teha. Sain kuidagi hakkama. Kõige kauem suutsin 35 minutit järjest oma ninasõõrmete ja ülahuule- vahelisel alal aistinguid jälgida. Siis väsisin ära. Hakkasin oma mõtteid mõtlema.
Mõtlesin. 3 pikka päeva. Kaalusin ja uurisin, loetlesin miinuseid ja plusse, oma eesmärke, väljavaateid sel ajal hoopis oma asju mõelda, planeerisin kogu Valga lilleaia ära, revideerisin oma seljakoti sisu, mõtlesin klaveriõpetamismeetodite üle, tegin käsitöö plaane, planeerisin efektiivsemat ettekandja tööd, tegin reisiplaane ja uurisin oma koduigatsuse tõsidust jne. Kõike seda oma mediteerimispadjal istudes.
Ja mõtlesingi välja, et see on mu aju vägistamine. Õhtuti olin nii meeleheitel ja väsinud, et kaalusin tõsiselt rahustite võtmist, et mitte nutma hakata. Aga ma ei tulnud Vipassanasse "puhastuma" selleks, et rahusteid võtta.
Neljandal päeval olin täiesti veendunud.
Indrek tuli kaasa, et me kumbki üksi ei jääks.
Kui ära hakkasime tulema, prooviti meid muidugi ümber veenda. Äkitselt oskas õpetaja palju rohkem inglise keelt ja ütles, et me pole veel ju tegelikku Vipassanat näinudki, et tõeline töö alles algab 4. päeval ja me võiks kasvõi 2 tundi seal veel mediteerida... Mina olin täiesti otsustanud ja rahulik, ei lasknud nagu turul kaubelda. Miks varem selliseid asju ei räägita, et tegelt töö algab alles 4. päeval ja sinnani on paljas tähelepanu väntsutamine? Ja mis üldse ülejäänud päevadel toimub??? Mida ja kas üldse midagi ma ootan ja kui kaua?
Vipassana teeb meeletult maha kõik teised usundid, halvustab neid kui pimedaid, tõestamata ja mitte-kogemuslikke uske. Aga mina oleksin saanud Vipassanas 10 päeva ÄRA olla ainult siira pimeda usuga, et midagi ikkagi hakkab minuga toimuma ja see, mida ma parasajagu kogen, ongi protsessi vajalik osa.
Mulle ei sobi üldse Vipassana töö-meetod. Ma ei näinud mitte mingeid sihte ega lootustki, et ma oma eesmärgini jõuan. Lähenemine oli väikeselt suurele. Nagu ma musakeskas lapsi õpetan: Kõigepealt väike lõbus või huvitav salmike, siis viisiga salmike, siis ühe pilliga viisiga salmike jne jne kuni orkestrini, märkamatult. AGA MINA POLE LAPS. Ma vist pole ka tavaline lihtsalt raskest tööst ja vaevast motiveeruv inimene. Ma pean teadma, miks või mille nimel ma seda teen. Ma olen täiskasvanud inimene ja vajan selleks, et tööd teha, mingisugust tausta või üldpilti. Mind ei meelita suurde musta auku magusa kommireaga. Ma olen liiga vana selleks, et hakata pimedalt uskuma ja lootma, et "tõde on kuskil olemas".
Võimalik, et ma olen üks väga vähestest inimestest, kellele Vipassana meetod lihtsalt ei sobi. Eesmärk on universaalne ja väärtuslik, aga teid iseendani ei saa olla ainult üks - ainult Vipassana. See oleks nagu ainu-jumalik tee.
Kolm päeva on tagantjärgi mõeldes väga lühike aeg, aga 10 meeletult intensiivset tundi päevas oma aju jälgida ei olnud mööduv viiv! Sain palju mõelda ja uurida ja jälgida. Mul tärkas laiem huvi oma suure ja sassis mõtetevoolu vastu. Milline puserdi alateadvus! Äge.
Monday, March 8, 2010
Tuesday, March 2, 2010
HELÕU, SINA! TEE MUST ÜKS PILT!
Ma kippusin Indo-Hiina kogemuse pärast juba kartma, et India seekord äkki ei pakugi nii meeldivat elamust kui eelmise reisi ajal. Aga ei. Kahekesi võib ikka täpselt sama palju suhelda ja spontaansetesse olukordadesse sattuda kui üksi. Vähemalt Indias. Jälle tulevad inimesed karjade kaupa ligi, tahavad ja nõuavad, et neist pilti tehtaks, küsivad "which country?". Ainult meie sissetulekute kohta pole ma veel kellelegi pidanud vastama. Imelik.
Teised turistid on rääkinud, et neilt on Põhja-Indias, kus meie nüüd oleme, pildistamise eest ka raha tahetud. Meilt õnneks mitte. Kogemused nagu ise valivad, mis hetkel ja millisena inimesele ligi tulla. Meile on India väga meeldiv olnud.
(See poiss on oma tulevase filmistaari imidži juba korralikult läbi mõelnud.)
**********
Mind jõllitatakse päris palju. Kohalikud muidugi kannavad oma traditsioonilisi rõivaid ja neist ma saan aru. Aga valged vahivad samamoodi. Turistid ostavad siit kaltse ja kujutavad end hipideks, ei pese ega triigi, teevad rastapatsid pähe ja tõmbavad end täis. Tore hipi värk küll. Et äkki see on pilet vaimsesse maailma? Miskipärast ükski kohalik küll selline pole, vähemalt linna peal.
Ja noh meil Indrekuga pole ka plaanis "usulisi elamusi" ainete või väljanägemise kaudu omistama hakata. Pole tundnud mingit vajadust ära keeramiseks.
*********
Mehed mängivad kaarte, "puhkavad" kuskil lösutades või magamad kummuli oma sõidukite peal.
Palav on. Katkistest torudest tänaval juuakse ja pestakse end voolava! vee all. Lehti loetakse ka palju (ja ka inglise keeles). Koerad ka magavad.
Meie lahtise toru vett juua ei ihalda ja mõnuleme siirupiga piimade käes.
*******************
Vaesed. Ma olen nagu teiegi lugenud "puutumatute" kohta, aga siin neist ei räägita. Nad lihtsalt elavad siin teiste hulgas. See on inimvaesuse tipp. Mulle tundub tõesti, et nad on ühiskonnast eemale tõugatud, neil pole lubatud teistega läbi käia. Nad ei kerja, vaid vahivad altkulmu kahtlustava pilguga, kui me nende "elamust" mööda kõnnime. Enamasti ehitavad nad telke - panevad kas kiled või kaltsud müüri najale mingitele toigastele toetuma. Ahjudeks on neil kaks rida telliskivisid. Omaette maailm. Ma ei kujuta ette, kust nad vett saavad (sest katkistest tänavatorudes jõid tavalised keskklassi inimesed), võtavad vist kohalikust rõvedast solgijõest. Elavad, paljunevad (nägime umbes äsjasündinud last) ja surevad.
Kuuldavasti on aids just kõige vaesema kihi hulgas rohkelt vohav ning erinevalt muudest Inida klassidest, nad ainult ühe paarilise pidajad pole.
See on Ema Teresa linn. Siin töötab palju vabatahtlikke ning on palju katoliiklasi. Aga siin on sotsiaalselt väga jube. See võib muidugi Ema Teresa ajaga võrreldes kordi parem olla.
Teadmine, et siin nii meeletult palju aidsi, muid surmahaigusi, kibestumist, kättemaksuviha ja kurbust on, tekitab minus hirmu ja abitust. Ma ei saa ju mitte midagi teha. Saaks vältida sellistes kohtades käimist ning kasutada ühistransporti nagu kohalikud teevad, siis tunduks elu Indias väga värviline, maitserikas ja meeldiv. Aga tegelt on siin must lehekülg.
************************
Sellel maal on usk. Siiras pime usk, mis paneb silmad särama ja südame lootma. Jumala(te)le tuuakse lilli ning lilleturg õitseb! Meie muidugi magasime poole päevani ja nägime juba suht närtsind olukorda, aga ikkagi tabas meid värviuputus.
Lille pea nokitakse varre küljest ära ning tehakse niidi otsa pikki lillenööre, mida siis saab vajalikesse kohtadesse (pühakujude, -piltide, kodude, autode jne külge) riputada. Minu meelest kasutatakse kõige rohkem "üliõpilast", appi, ma ei tea, mis selle lille ametlik nimi on.
**********
Meid nüüd umbes kaks nädalat pole. Läheme Vipassanasse. Lugesin sellest juba eelmise India reisi ajal, aga ei leidnud vaba aega. Just tol ajal tegi seda Leele Austraalias. Ning selle reisi alguses oli meeldiv kogemus Silveril. Väga palju hoiatusi ja halba oleme ka kuulnud (näiteks Taunost ja Egonist jõudis küll veits tumedat värvi meieni). Ning enamasti ameeriklased ning rabelevad eurooplased üleüldse ei talu seda. Aga see on isiklik asi. Vipassana peaks õpetama keskendumist ja iseenda jälgimist. Mina loodan õppida ümbritseva müra ja jama suhtes neutraalseks jäämist, lihtsalt vaatlemist, mitte (negatiivse!) hinnangu andmist.
Me ei räägi ega suhtle kellegagi 10 päeva.
Monday, March 1, 2010
VÄRVIPÜHAD
Sel nädalavahetusel olid Indias värvipühad. Inimesed tulid tänavatele, mängiti suuri trumme (VÄGA virtuoosselt ja ägedalt) ning mõnikord ka mingit puhkpillilist. Noored poisid ja pisikesed tüdrukud tantsisid. Inimesed viskasid üksteisele ja möödakäijatele värvipulbrit pähe ning määrisid seda näkku.
Veega see värv ära ei tahtnud minna. Kulus maha.
Päike ja vari, värv ja plekk
India.
Räämas, aga imekauni valguse, kooruvate värvikihtide ja varjusid jätvate tasapindadega.
Puurivad, otse ajju sisse vaatavad pilgud.
Hais, aga ainult kohatine ja enamasti hoopis lõhn.
Kirju, mustriline, mitmevärviline, sigri-migriline.
Milline tohutu kontrast Kagu-Aasiale.
Ma olen taaskord reisimisega ülirahul.
Tõeline kontrastide, erksuse, soojuse, mitmekülgsuse ja intensiivsuse maa.
Ka sõpruselt, suhetelt ja elamustelt.
Aga ülihea on õhtul oma spartalikku tuppa põgeneda, eesti keeles "oeh" öelda ja eesti meelselt mitte midagi rohkem öelda.
(pilt meie hotellist)
Tuesday, February 23, 2010
Indo-Hiina lõpp
Meid pole budism ÜLDSE puudutanud ja siirast usku (v.a sügavat hirmu hingede ees) me pole siin Indo-Hiina näinud.
Hetkel oleme Tais (Chiang Rai, Chiang Mai ja Bangkok), aga reede hommikul läheme Indiasse, Kolkattasse, kuhu jääme natuke pikemas ajaks peatuma.
*********************
Meil saab reisi Indo-Hiina ehk pulkade osa läbi! Algab kätega söömine.
Mekongi jõgi ei jää meile enam igale poole ette!
********
Ma ei õppinud pilukaid mõistma. Nende maailm jäi minu jaoks täiesti võõraks ja see pole kant, kuhu ma tagasi igatseks. Mõnd head kogemust jään muidugi mäletama.
********
Muideks, siin Tais on jube ilusad pikad tšikid, vaatad neile pikalt järele. Üsna tihti valged vanad mehed lausa käivad nendega. Ja mitte ainult Bangkokis, Phuketis ja Pattayas.
Aga need kaunitarid pissivad püsti! Ehk ei heterod ega geid, vaid eeee...
Igaljuhul ei sünni siit lapsi. Õnneks. Aasia ajab üle ääre.
Lühidalt ja eemalt Laosest
*Phongsalis (Kirde-Laos) tegime umbes 20 kilomeetrise matka, käisime kahes külas. Mul läks mõlemas plätu katki ja mõlemas parandati see traadiga ära.
Rahvariideid seal ei kantud. T-särgid ja kummikingad. Liiga lähedal suurele linnale.
Laoses on üldiselt veel tavaline näha kohalikke traditsioonilisi riideid igapäevalus. Kui sellised asjad huvi pakuvad, tasub kohe kiiresti Laosesse tulla. Varsti rikuvad turistid suure rahaga kõik ära. Tais juba on jama.
*Hõimud toovad omatehtud kangaid, kostüüme ja kotte ka linnadesse turule. Need on tugevad, hea kvaliteediga ning ilusate värviliste mustritega, meenutavad ugrmugri kangaid ja mõni isegi Eesti omasid.
*Hõimukülades valitseb naturaalmajandus. Ei pea tingimata linnas käima.
*Laose inimesed on rahulikumad ja eemalehoidvamad kui naabermaades. Keegi ei surunud midagi peale. Sai rahulikult kaupa uurida, jala kõndida ja ringi vaadata.
*Mulle meeldivad Laode õlgkatuste ja bambusest punutud seintega majad
*Laoses oli superhea toit laap sibulast, tšillist, küüslaugust, ingverist ja vastavalt maitsele kalast või lihast.
Muidugi põhitoit on tegelt riis ja nuudlid. Kõikvõimalikku liha, rupskeid, kopse ja südameid, ajusid, konte ja nahka süüakse ka.
*Oopiumi kasvatamise tagajärjed kohalike eludele olevat suure turistiraha tõttu hirmsad, või pigem oopiumi keelustamine valitsuse poolt u 5 aastat tagasi. Praegu on moonide asemel teepõõsaste ja ohutu saagi väljad. Näiteks hetkel valitses kõrvitsa- ja arbuusiliste vaade.
*Laoses on kevad. Mõned puud on veel lehtedeta, aga äärmiselt hästilõhnavates õites. Ma täiega naudin seda! Kahju ainult, et Aasias selle taustaks tõeliselt värsket õhku pole.
*Ja Laose nimega tuleb mulle kõigepealt meelde lõkkehais. Süüa thakse elaval tulel ja meie öömajad lõhnasid nagu suitsusaunad. Ma polekski tahtnud sealt ära tulla. Hea sügav uni tuli.
*Igal pool jooksid saba liputades sead ringi. Enamasti olid nad tillukesed, umbes äsja sündinud ja kohe mängima tormanud. Ja lähedses sahistasid kanad. Suuremad tegelased (seavanemad, koerad ja mehed) peesitasid.
Paari kassi nägime ka. Kui neile "näu" ütlesin, tegid nad kurva näo pähe ja ütlesid "njäääääääuuu" hästi kõva häälega vastu. Nagu ma oleks midagi halba öelnud.
*Ma sain aru, et tegelikult oleks tasunud võtta giid ja minna mitmeks päevaks hõimudesse matkama. Ise minnes on kohalikud umbusklikud ja jooksevad minema. Hind oleks olnud näkku umbes 300 eeku päev. Ehk meie jätsime selle toreda võimalusse meid ootama mõnele teisele aastale. Kui siis enam midagi vaadata on.
Laose pulm
Saime Laoses Estriga kokku. Ta tuli Silveri juurest Hiinast korraks ära mingi vana reisil kohatud sõbraga Laosesse hõimudesse matkama. Meie muidugi tunneme Silverist puudust, aga ok, ta ju nüüd ikkagi Hiina näitleja - mängib mingis kohalikus seriaalis britist ameeriklast, kes on jaapanlaste kätte vangi sattunud. Ester osales ka ühes osas ja lasti õhku.
Molutasime siis Estri ja Timiga väikeses külas Muang Singis, midagi tarka polnud teha. Läksime kõndima ja leidsime välipulma. Üsna suur üritus oli, võimalik et umbes 100 inimest. Natuke seisime värava juures, kuni pulmalaulik meid sisse palus. Tegelt kutsutigi kõiki möödujaid, kel huvi tundus olevat.
Kingitused pandi ümbriku sees kahte suurde supitirina-laadsesse nõusse kohe pulmaväravas, paar tüdrukut olid seal valves ka.
Inimesed istusid laudade ümber, paljud tantsisid lava ees, igas vanuses, seisuses ja kostüümis. Tantsiti ringtantsu, tammudes liigutati käelabasid ja sõrmi. Üksteisele kordagi otsa ei vaadatud. Natukene mari rahvatantsu moodi, aga mitte nii graatsiline. Muusikaks oli muidugi tüüpiline indo-hiina kaebelaul, aga tümpsuga.
Traditsioone või mänge me oma mõnetunnilise kohaloleku ajal ei kohanud ega kuulnud ka hiljem hotellitoast (võimendusest levis pulm üle linna). Igaljuhul kestis pidu mitu päeva.
Pruutpaarile mingit aukohta polnud, imetlevat või austavat tähelepanu neile ei pööratud. Pruut oli kõige tähtsam orgunnija (nagu Eestis). Mul oli hea meel, et ta kurb polnud (nagu tavaliselt naaberriikides). Ta polnud ka enam teismeline, teadis, et tahab või peab abielluma.
Söögid olid kõik laual. Enamus olid üleväetatud kardemoni-lehtedega. Tofut ega kala polnud, vaid erinevaid kastmetes rupskilisi lihasid, millest mõned võisid ka rotid, koerad või sisalikulised olla. Meie igaks juhuks ainult maitsesime.
<
Molutasime siis Estri ja Timiga väikeses külas Muang Singis, midagi tarka polnud teha. Läksime kõndima ja leidsime välipulma. Üsna suur üritus oli, võimalik et umbes 100 inimest. Natuke seisime värava juures, kuni pulmalaulik meid sisse palus. Tegelt kutsutigi kõiki möödujaid, kel huvi tundus olevat.
Kingitused pandi ümbriku sees kahte suurde supitirina-laadsesse nõusse kohe pulmaväravas, paar tüdrukut olid seal valves ka.
Traditsioone või mänge me oma mõnetunnilise kohaloleku ajal ei kohanud ega kuulnud ka hiljem hotellitoast (võimendusest levis pulm üle linna). Igaljuhul kestis pidu mitu päeva.
Söögid olid kõik laual. Enamus olid üleväetatud kardemoni-lehtedega. Tofut ega kala polnud, vaid erinevaid kastmetes rupskilisi lihasid, millest mõned võisid ka rotid, koerad või sisalikulised olla. Meie igaks juhuks ainult maitsesime.
<
Subscribe to:
Posts (Atom)
