Olin Austraalias 16 päeva. Mu esialgsesse plaani see maa kindlasti ei kuulunud, aga kuna Indrek oli seal juba septembrist peale ning ma tahtsin tema kogemust jagada, piletihindades poleks ka erilist vahet tulnud ja see oli hea põhjus ning võimalus selles maailmajaos ära käia, siis MINEK. Ma ei kahetse, see oli eriline kogemus, aga minu valikmarsruuti Austraalia siiski ei kuuluks, just väga tugeva ameerikalikkuse, inglasliku mugavluse ja suhtumise pärast reisijatesse (backpackeris on väga ära märgistatud!)
Esimesed neli päeva olime idarannikul Gold Coastil, enamasti ei teinud mitte midagi, sõime omatehtud toitu ja käisime rannas. Ostsime kõige odavama lennupileti Singapuri (Darwinist, 3500 km kaugusel) ning hakkasime häälega idast põhjatippu kulgema.
Teel käisime veel Austraalia loomaaiast läbi.
Minu meelest austraalialik:
*kängurud (nägime mõnda elusat, kuid enamasti siiski laipu). Sisemaal 250 km lõigul oli km kohta laip, kuivanud ja värsked, tillukesed (otse kukrust auto ette hüpanud) ja suured nagu põdrad (võivad 2m pikkused olla), kummuli ja sirged, suleseeliku või pika sirge kaelaga – viimased olid hoopis emud! Ka ussid võivad teel olla, nagu teesulg, suur jäme mustriga vorst üle tee tõmmatud (~6m), autojuhid lisavad siis gaasi, sest parim uss on surnud uss. Suured linnud (oleme näinud kotkast, mitmeid kulle ja vareselisi) einestavad nende kohal.
Kängurukütid sõidavad öösel suur prozhektor auto katusel, tulistavad teelt. Meid sõidutanud autojuht sai eelmisel ööl 70 looma, 1$ kilo kohta.
*sipelgapesad- neid on kohutavalt palju, mõned kuni kahe meetrised, savist (nagu rannas laste plätserdused). Kui ma oleks sipelgasiil, looks ma suure pere.
*maanteerongid- u 50 meetrised mitmevagunilised veoautod. Nad tohivad sõita 12 h järjest (üks pooletunnine paus vahepeal) ning siis peavad 7 tunnise peatuse tegema. Parklates ööbib igasuguseid: pommiautosid, bensiiniiludusi (tõesti kõige ilusamad neist), toiduronge, loomavaguneid. Viimaste kõrvale ei taha end keegi parkida, sealt voolab puhast virtsa ja loomade hääled ka eriti inimlikud pole, nad ju kokku pressitud.
Mõnes peatuskohas olid tasuta teemugavused: dušš ja WC, kohvi tegemine (kuum vesi, piim ja suhkur). Meie olime väga rahul oma tasuta öödega: saime põõsa alla telgi panna, ühes kohas oli isegi rekajuhtide puhketuba külmkapi, laudade, toolide ja 2 diivaniga.
*“Austraalias ei hääletata, see on keelatud!“ – see on kuulujutt. Tegelt hääletamine on õnneasi. Võib ka väga hästi minna. Ohtlike ainete vedajatel on seadusega keelatud reisijaid peale võtta ning ka mõnedel firmadel on enda kaitsimiseks reisijakeeld. Kui mingi õnnetus juhtuks, oleks meil õigus firma kohtusse kaevata. Mõned aastad tagasi tšillis Ameerika paarike Austraalia teedel, võtsid teest viimast, käisid üle katuse, kaebasid osariigi kohtusse ning said 10 milj $.
Päris palju katsuti meid veenda hääletamisest loobuma: „Keegi ei võta teid peale,“ pobises poiss teisel pool teed, istus kivil ja vaatas meie hääletamist vingus näoga. Tillukese maanteküla jäätiseostja nimetas meie hääletamist rumalaks ideeks, et bussipilet ei maksa ju nii palju (sellest kohast lõpuni oli veel tegelt 2600 km, u 4000 EEK). Veel öeldi meile, et oleme vale aja valinud (õues oli 41 kraadi). Aga ega inimesed sellepärast veel pahatahtlikud pole: kui hääletasime, peatusid mitmed valele poole minejad, et küsida, kas meil ikka vett jagub.
*reisihirmurid, mugavlejad. Austraallased reisivad vähe. Vahemaad on suured nagu meil terve Euroopa. Odavaim on sõita lennukiga. Buss maksab u 1-1,8 EEK/km. Meie hääletamise alternatiiv – buss oleks maksnud u 5000 EEK nägu.
Loodetakse pensionipõlve vabadusele – paar ostab säästude eest karavani ja lähevad maad avastama. Mees-naine näevad ja taluvad üksteist esimest korda elus 24h, 7 päeva nädalas, sõidavad kõnnumaal edasi ja edasi ja edasi, ostavad coca ja sõidavad edasi, lähevad suveniiripoodi ja jälle edasi, käivad koske vaatamas ja jälle sõit. Mõne kuu pärast istub üks neist bussi peale ja sõidab ära koju. Kõrini. Mis reisimises toredat on??? Tüütu. Reis paneb suhted väga proovile.
Paljud linnainimesed pole isegi kõrvallinnaosas käinud. Küsivad, et milleks, siin on ju kõik olemas.
Rekajuhid ise on küll reisinud. Vähemalt mööda Austraaliat. Ja neil on unistused. Naeravad, et küll nad naisega suvel lähevad. Või kui ta ei tule, ilma.
*kohutav elukallidus– kõige odavam oleks olnud elada mõnes kämpingus, oma telgi, kohaliku köögi ja pesemisvõimalustega ning lähedalasuva suure poega.
Bensukates on kõige odavam kiirtoit 20 EEK. Odavaim hosteli ühistoa koht on olnud 180 EEK. Kaheste tubade eest võetakse topelthinda sellest, mis kirjas on. Ehk kui ühene tuba on 25$ ja kahene 35, siis viimase eest peab maksma 2 inimese puhul 70. Absurd! Õnneks Aasias kaubeldakse mõistusega.
Odavamalt kui Eestis põhimõtteliselt elada pole võimalik. Samas toitude Austraaliasse kaasavõtmine on rangelt keelatud, piiril otsiiti kõik kotid läbi.
*backpackerite üleküllasus, märk küljes – neile on spetsiaalsed hostelid, ekskursioonid, peod, karaokekohad ja baarid. Poes suure kotiga käies märkasin halvustavat pilku. Teistelt maadelt tööotsijaid on Austraalias igal sammul. Nad ei ole endast head muljet jätnud, seda tajusin igal pool. Kõik on korras, kui järgid reegleid: oled seal, kuhu kuulud, maksad nii palju kui ette nähtud. Reeglid ja piirid on paigas.
Austraalias meeldis mulle väga: värske tuuleõhk (ideaalne suvepäev, eriti erinev Aasiast); kevadine lillelõhn (puud õites), suured ookeani lained, head hommikukohvid, kaunid papagoide värvid, tasuta WCd, joodav kraanivesi, hästi paksu tüvega pudelipuud tühermaal (boab tree)
, karjaajajad hobustel lehmi kokku korjamas, hea reisikaaslane.
Pole just minu tassike teed: hoiatavad ja murelikud inimesed, elukallidus, kole linnulaul, backpackersus ja meie sildistamine, suurtes poodides külm õhk, suured pakendid (2l piim, liitrine päiksekreem; väiksed on tunduvalt kallimad), pommiautod, kes tahavad üksi surra (nad ei tohtinud hääletajaid peale võtta, vedasid kaevandustesse lõhkeainet; neid oli teedel VÄGA palju), meeletu ootamine hääletamisel (66h ühes kohas),
,
ameerikalikkus.
Austraalia on tehtud.
Edasi Aasia. Singapur, Malaisia, Tai...
Koju jõuame võib-olla mais :).
