Sunday, November 29, 2009

Singapur



Olime siin kolm pikka päeva. Edasi Malaisia.
Mulle on siin väga meeldinud. Tõeline rahvaste paabel, nii nahavärvilt, usult, riietuselt kui kultuurilt. Maailma lühima seelikukesega hiina tüdruk ei riiva kuidagi meeletute moslemirättide alla maetud naisi. Nagu moelaat. Ainult mehed on enam-vähem samalaadsed (v.a muidugi sätitud hiina poiste soengud).
Siin on ilus haljastus, suured uhked pilvelõhkujad, väike-India, hiinalinn, tänaval magavad inimesed, ülikallid ja odavad hotelliurkad, maailma kõrgeim vaateratas,


80 meetrine veealune kalajälgmise tunnel, golfiväljakud ja liblikapargid, tänavahiired, kes kõnnivad nagu hülged ja suured prussakad, kes ületavad õiges kohas teed.
Siin ei halvustata, ela ja armasta ja naudi.



Toitu on igasugust, tarbime pohiliselt tänavaputkade omasid, odav ja hea. Olen juba oma India igatsust: plain dosat ja chaid saanud. Täna sõime pardi südant, nõgesetee klimpe suhkrusiirupiga, hiidkrevetipirukat (Indrek sõi saba ja sarvedega),
imeliku puuviljade toormahlu (unustasime, et jää on kohalikust veest, aga kõhtudega ei juhtunud midagi).



Absoluutselt igasuguseid restorane on siin ka. Erinevate köökide, hindade, puhtuse, disaini ja mööbliga. Näide disaintoolist.
Jõulukaunistused on siin ka uhkelt kohal. "Ostke rohkem!" Ja pritsige jõulutunnet :).
Kristlasi siin vist palju pole, kui, siis ehk hiinlased, kes usuvad, mida parasjagu mugav on. üks õhtu aastas perega koos olla ja kodu hubaseks ning kauniks muuta, on ka teiste uskude jaoks väärtus. Jõule kõigile!
Hea linn. Riik.

Austraalia kokkuvote, nov 2009


Olin Austraalias 16 päeva. Mu esialgsesse plaani see maa kindlasti ei kuulunud, aga kuna Indrek oli seal juba septembrist peale ning ma tahtsin tema kogemust jagada, piletihindades poleks ka erilist vahet tulnud ja see oli hea põhjus ning võimalus selles maailmajaos ära käia, siis MINEK. Ma ei kahetse, see oli eriline kogemus, aga minu valikmarsruuti Austraalia siiski ei kuuluks, just väga tugeva ameerikalikkuse, inglasliku mugavluse ja suhtumise pärast reisijatesse (backpackeris on väga ära märgistatud!)

Esimesed neli päeva olime idarannikul Gold Coastil, enamasti ei teinud mitte midagi, sõime omatehtud toitu ja käisime rannas. Ostsime kõige odavama lennupileti Singapuri (Darwinist, 3500 km kaugusel) ning hakkasime häälega idast põhjatippu kulgema.
Teel käisime veel Austraalia loomaaiast läbi.



Minu meelest austraalialik:
*kängurud (nägime mõnda elusat, kuid enamasti siiski laipu). Sisemaal 250 km lõigul oli km kohta laip, kuivanud ja värsked, tillukesed (otse kukrust auto ette hüpanud) ja suured nagu põdrad (võivad 2m pikkused olla), kummuli ja sirged, suleseeliku või pika sirge kaelaga – viimased olid hoopis emud! Ka ussid võivad teel olla, nagu teesulg, suur jäme mustriga vorst üle tee tõmmatud (~6m), autojuhid lisavad siis gaasi, sest parim uss on surnud uss. Suured linnud (oleme näinud kotkast, mitmeid kulle ja vareselisi) einestavad nende kohal.
Kängurukütid sõidavad öösel suur prozhektor auto katusel, tulistavad teelt. Meid sõidutanud autojuht sai eelmisel ööl 70 looma, 1$ kilo kohta.
*sipelgapesad- neid on kohutavalt palju, mõned kuni kahe meetrised, savist (nagu rannas laste plätserdused). Kui ma oleks sipelgasiil, looks ma suure pere.
*maanteerongid- u 50 meetrised mitmevagunilised veoautod. Nad tohivad sõita 12 h järjest (üks pooletunnine paus vahepeal) ning siis peavad 7 tunnise peatuse tegema. Parklates ööbib igasuguseid: pommiautosid, bensiiniiludusi (tõesti kõige ilusamad neist), toiduronge, loomavaguneid. Viimaste kõrvale ei taha end keegi parkida, sealt voolab puhast virtsa ja loomade hääled ka eriti inimlikud pole, nad ju kokku pressitud.
Mõnes peatuskohas olid tasuta teemugavused: dušš ja WC, kohvi tegemine (kuum vesi, piim ja suhkur). Meie olime väga rahul oma tasuta öödega: saime põõsa alla telgi panna, ühes kohas oli isegi rekajuhtide puhketuba külmkapi, laudade, toolide ja 2 diivaniga.
*“Austraalias ei hääletata, see on keelatud!“ – see on kuulujutt. Tegelt hääletamine on õnneasi. Võib ka väga hästi minna. Ohtlike ainete vedajatel on seadusega keelatud reisijaid peale võtta ning ka mõnedel firmadel on enda kaitsimiseks reisijakeeld. Kui mingi õnnetus juhtuks, oleks meil õigus firma kohtusse kaevata. Mõned aastad tagasi tšillis Ameerika paarike Austraalia teedel, võtsid teest viimast, käisid üle katuse, kaebasid osariigi kohtusse ning said 10 milj $.
Päris palju katsuti meid veenda hääletamisest loobuma: „Keegi ei võta teid peale,“ pobises poiss teisel pool teed, istus kivil ja vaatas meie hääletamist vingus näoga. Tillukese maanteküla jäätiseostja nimetas meie hääletamist rumalaks ideeks, et bussipilet ei maksa ju nii palju (sellest kohast lõpuni oli veel tegelt 2600 km, u 4000 EEK). Veel öeldi meile, et oleme vale aja valinud (õues oli 41 kraadi). Aga ega inimesed sellepärast veel pahatahtlikud pole: kui hääletasime, peatusid mitmed valele poole minejad, et küsida, kas meil ikka vett jagub.


*reisihirmurid, mugavlejad. Austraallased reisivad vähe. Vahemaad on suured nagu meil terve Euroopa. Odavaim on sõita lennukiga. Buss maksab u 1-1,8 EEK/km. Meie hääletamise alternatiiv – buss oleks maksnud u 5000 EEK nägu.
Loodetakse pensionipõlve vabadusele – paar ostab säästude eest karavani ja lähevad maad avastama. Mees-naine näevad ja taluvad üksteist esimest korda elus 24h, 7 päeva nädalas, sõidavad kõnnumaal edasi ja edasi ja edasi, ostavad coca ja sõidavad edasi, lähevad suveniiripoodi ja jälle edasi, käivad koske vaatamas ja jälle sõit. Mõne kuu pärast istub üks neist bussi peale ja sõidab ära koju. Kõrini. Mis reisimises toredat on??? Tüütu. Reis paneb suhted väga proovile.
Paljud linnainimesed pole isegi kõrvallinnaosas käinud. Küsivad, et milleks, siin on ju kõik olemas.
Rekajuhid ise on küll reisinud. Vähemalt mööda Austraaliat. Ja neil on unistused. Naeravad, et küll nad naisega suvel lähevad. Või kui ta ei tule, ilma.
*kohutav elukallidus– kõige odavam oleks olnud elada mõnes kämpingus, oma telgi, kohaliku köögi ja pesemisvõimalustega ning lähedalasuva suure poega.
Bensukates on kõige odavam kiirtoit 20 EEK. Odavaim hosteli ühistoa koht on olnud 180 EEK. Kaheste tubade eest võetakse topelthinda sellest, mis kirjas on. Ehk kui ühene tuba on 25$ ja kahene 35, siis viimase eest peab maksma 2 inimese puhul 70. Absurd! Õnneks Aasias kaubeldakse mõistusega.
Odavamalt kui Eestis põhimõtteliselt elada pole võimalik. Samas toitude Austraaliasse kaasavõtmine on rangelt keelatud, piiril otsiiti kõik kotid läbi.
*backpackerite üleküllasus, märk küljes – neile on spetsiaalsed hostelid, ekskursioonid, peod, karaokekohad ja baarid. Poes suure kotiga käies märkasin halvustavat pilku. Teistelt maadelt tööotsijaid on Austraalias igal sammul. Nad ei ole endast head muljet jätnud, seda tajusin igal pool. Kõik on korras, kui järgid reegleid: oled seal, kuhu kuulud, maksad nii palju kui ette nähtud. Reeglid ja piirid on paigas.

Austraalias meeldis mulle väga: värske tuuleõhk (ideaalne suvepäev, eriti erinev Aasiast); kevadine lillelõhn (puud õites), suured ookeani lained, head hommikukohvid, kaunid papagoide värvid, tasuta WCd, joodav kraanivesi, hästi paksu tüvega pudelipuud tühermaal (boab tree)
, karjaajajad hobustel lehmi kokku korjamas, hea reisikaaslane.
Pole just minu tassike teed: hoiatavad ja murelikud inimesed, elukallidus, kole linnulaul, backpackersus ja meie sildistamine, suurtes poodides külm õhk, suured pakendid (2l piim, liitrine päiksekreem; väiksed on tunduvalt kallimad), pommiautod, kes tahavad üksi surra (nad ei tohtinud hääletajaid peale võtta, vedasid kaevandustesse lõhkeainet; neid oli teedel VÄGA palju), meeletu ootamine hääletamisel (66h ühes kohas),,
ameerikalikkus.

Austraalia on tehtud.
Edasi Aasia. Singapur, Malaisia, Tai...
Koju jõuame võib-olla mais :).

Saturday, November 14, 2009

Austraalia



Jõudsin kohale, 24h hilinemisega.
Oleme Indrekuga Gold Coastil, puhkame. Oleme 4 päeva jooksul korduvalt mitte midagi teinud, siis veel mitte midagi ja kui väsime, siis ei tee enam midagi.
Tegelt Indrek tegi mulle esimesel päeval süüa, mina ei suutnud ennast liigutadagi, nii suur väsimus ja lõdvestus oli. Teistel päevadel oleme koos vaaritanud. Kuna me hoiame kokku, ostsime kõige odavamaid toiduaineid, kokkasime ja välja tuli KOHUTAVALT hea toit!
Eile, kui olime megalainetes ja päikeses end ära väsitanud, avastasime, et meil on ikka jube raske elu - mitte millegi üle pole vinguda.
Oleme mõlemad tõeliselt rahul.
Sooja teile!

Sunday, December 7, 2008

TAGASI INDIA REISILT, OKT-DETS 2008

Hakkan E, 8.dets hommikul Mumbaist kodu poole soitma ning kui terroristid voi kohalikud igavlejad/ohuväljamõtlejad midagi ei korralda, jõuan Helsingis 2h Euroopaga harjuda ja 17:25 olen Tallinnas. Kui pole, siis vaadake, mis juhtus Mumbai-Helsinki lennuga nr AY030. V-o hilineb meeletult.
Hilisem kommentaar: jõudsingi ööpäev hiljem :), Finnair oli Tallinnast lennu välja saatmata jätnud. Me põhjamaalased oleme ju aeglase taipamisega - nädal peale Mumbai terrorirünnakut peaks tõesti olema viimane aeg reageerida. Võis muidugi ka õigustatud ärajätt olla - kogu infot lennukitäiele paanitsejatele ei öeldaks.-----------

MUMBAI PEALE TERRORIRÜNNAKUT

Mumbai on vaikseks jäänud. Nii kohalikud kui eriti välismaa turistid on terroriohu tõttu oma reisid tühistanud. Samas, puhkusehooaeg ning tipphetk, jõulud ja aaastavahetus, on kohe-kohe saabumas. Inimestele, kes Indias turismist elatuvad ning neid on tohutult palju, tuleb raske aastalõpp. Mysores räägiti isegi 70%-lisest turistide arvu kahanemisest.
Mul on nüüd kergem kaubelda, aga mis selle kurva müüjaga ikka 2 eegu pärast rabeleda. Mul on neist südamest kahju.
------
Hinnad on siin absurdsed. Saab üliodavalt hakkama, samas võib end kaameks maksta. Takso ühest linnaservast teise oli täna hommikul 125 EEK - ma ei tahtnud ühistransporti nähagi, olin kaks viimast ööd bussis veetnud ning eilse päeva soolases mustas merevees. Õnneks ma ei leidnud kotist peeglit üles :) Õhtul läksin shoppama ning maksin sama teekonna eest rongiga 2 EEK.
Öised bussid (u 800km ots) konditsioneeri ja vooditega maksid u 200 EEK.
-------
Kas n"agite mind t"ana telekas? Pildistasin suure ajakirjanike karja keskel moslemite terrorivastast demonstratsiooni Mumbai CST-rongijaama ees. Oi, kuidas ma oleks tahtnud neile ilusti rivistatud korralikele valgetes riietes koolipoistele ütelda, kuidas ma sellest meeleavaldusest lugu pean. Aga mina olin tilluke tsiviilisik maalt, millest keegi kuulnud pole. Nemad andsid oma sõnumi maailmale. Vähemalt tahtsid.
--------
Kollasin täna Mumbais ning nautisin viimast päeva plätude (tulin vannitoa kummi-varbevahedega välja, häbi küll!), seeliku ja lühikese pluusiga. 35 kraadi oli sooja. Öö tuleb külmem, 21 kraadi ;)


GOA RANNAS VIIMANE PÄEVITUS


Eile käisin Goa väikses vaikses rannas ujumas ja püüdsin isegi paar tundi päevitada. Mingi vene mees tuli rääkima (eelmine kord Goas tutvusin moskvalasega, siinne oli Peterburist, lennukis kohtan kindlasti Valga venelast :)). See Vladimir voi Aleksander (voi kes iganes) imestas tavapäraselt, et näe, tüdruk ja üksi. Ja kõige rohkem imestas, et kust ma küll ometi nii palju raha võtan, et siin kaks kuud hakkama saada. Vaatasin siis teda ja sain aru, kui kohutavalt kallist tal siin Indias 10 päeva elada voib olla. Vajadusel lüpsab India täie rauaga! Mina ei julge oma tillukesi öömaja ning toiduarveid siin kellelegi ütelda. Kohalikud valgema nahaga tegelased hoiavad profiili. Miks mina, eurooplane siis vaese mehe kombel kokku hoian? Ma ei vaevu selgitama. Naeran ainult. Mul on hea.
---------
Muuseas sain shoki u 50-aastasest topless päevitajast, tillukeses Goa rannas. Indialastel on raske isegi bikiine tolereerida ja siis tullakse torgatakse oma kõige intiimsemad ihuosad neile otse silma. Mingi respekt voiks olla, pole ikka ükskoik, mis maal mida teha.

Tuesday, December 2, 2008

CELESTIAL SMILE



Eilses India õhtus (1.dets 2008) säras taevalik ehk „astronoomiline naeratus” (celestial smile).
Tõesti, nagu lapse joonistatud -kaks silma ehk taeva säravaimad planeedid (vasakpoolne oli Venus ja parem Jupiter) asetsesid naeratava suu kohal (noorkuu, mis siin maailmapiirkonnas on nagu kausike). Teisi tähti ses öös polnud.
Midagi polnud teha, endale sain ka naeratuse näkku. Nagu ka kõik teised, kes märkama juhtusid.

Pildid on kahjuks internetist tommatud. Minu fotokas ainult triibutab lillalt. Esimene pilt on kuskilt Austraalia kohalt, aga teine juba India.
Mysores oli n"agu ilusti "ummargune ja vaatas otse.
Järgmine kord naeratab siin taevas taas 2012.aastal.

KOMISJONITASUD

Tulin Mysore'i kesköösel ning võtsin rikša ja ütlesin täpselt, kuhu ma ma sõita tahan. Hotell polnud just kaugel, aga ma äratan üksiolemisega ja oma nahavärviga liiga palju tähelepanu.
Oeh, need rikšamehed pressisid end hotelli administratsiooni sisse. Kui ma toa sain, jäid nemad alla rääkima. Nad said minu pealt raha. Ma olin maruvihane. Olin juba eelmine kord siin nädal aega just sellessamas hotellis olnud ning nüüd olin palunud end ise sinna viia. Mille eest nad raha saavad?
See on nii iga teejuhatamisega. Tullakse kaasa ning siis õiges kohas küsitakse turisti kohaletoomise eest korraliku komisjonitasu.

PILK VANNITUPPA EHK VASAKU KÄE MÄNGUMAA

Kes esimest korda Aasiasse satub, tunneb tugevaid ja pikalt peas keerlevaid tundeid seoses PELDIKUGA. Olgu nii häbi kui tahes, ikka mõtled, et kuidas nad küll saavad... Et prooviks ka, aga kuidas see tehniliselt võimalik on? Alguses käivad judinad läbi, kui oma vasakut kätt vaatad ja ette püüad kujutada tunnet, kuidas..... Me pole sellega harjunud!
Väga vähesed võtavad kohalikud kombed üle.Hoopis muretsed oma paberivarude p"arast...
Olen nüüd lühiajalise Maroko ja kahe kuu India kogemusega ning tehniliselt osavam ;)
Kes tahab, lugegu edasi, kel pirukas käes, võtku blogist uus teema.
Esiteks, Indias on selle nimi bathroom (vannituba), mitte toilet või restroom.
Valgetele pakutakse hotellides esimese hooga potiga vannitubasid, aga kui te juba pikemalt peatute ning odavamaid hindu taga ajate, saate siiski aasia variandi.
Stritsli punumise tegevusõpetus:
Enamasti on tegemist keraamilise auguga põrandas. Kui selle ümber leidub kõrgemaid triipe, siis võite sinna julgelt oma jalad sättida, et te musta auku ei libiseks nagu kunagi Tallinna lauluväljaku vetsus karta võis.
Käärige püksisääred üles ja naisterahvastel on soovitatav siduda kleidisaba kuhugi kaenla alla, sest varsti olete nagunii suures lainetuses.
Kui olete end kergendanud, ei tasu pilguga paberit otsima hakata, seda peaagu kunagi pole (kui te just ise kaasa ei võtnud). Poti(augu) kõrvalseinas on väike kraanike ja selle küljes tilluke kopsik või ämber. Kumma käega kraani keerata ja kummaga anumat hoida, vaadake ise, aga oma ihu võib AINULT vasaku käega pesta! No kui olete puhtust armastav, võiksite ka seepi kasutada. Ja nüüd solberdage ämbri, seebi ja vasaku käega nii kaua, kuni olete puhas kui beebi. Esimene kord te seda kindlasti teha ei suuda. Ka mitte esimene nädal. Ega esimene kuu. :) Voi noh, pange end proovile!
Tegelikult peab see maailmajagu hoopis meid ebahühieenilisteks – me hõõrume nende meelest musta koha lihtsalt paberiga laiali ja kuivaks. Kindlasti on vesi ja seep hügieenilisem. Kui see vaid poleks oma käsi, mis tõrgub puhtust tagamast!
Vett saab nöörist või ketist peale tõmmata, aga pahatihti see ei tööta või teeb sellist häält, et toateenindus tuleb küsima, kas kõik on ikka korras. Kas vett valatakse peale suuremast ämbrist (mis ka ALATI vannitoas on) voi kopsikust, ma teada pole saanud. Arvan kuuldud häälte järgi, et ämbrist.
Minu jaoks oli moistatus, kuhu nad end siis kuivatavad, kas need ilusad sarid on õhtuks nagu kaltsulapid? Tegelt on igal indialasel kuhugi tilluke pehme frotee- voi suurem taskurätik peidetud. Neid müüakse iga nurga peal ning kasutatakse muuhulgas ka higi pühkimiseks ning enne ja peale sööki kätepesu järel kuivatamiseks. Nii et ostke neid varuga. Aga pesema peate neid ise, pesumajadesse selliseid asju pole viisakas viia.

Käsi pestakse siin tõeliselt palju! (Ma räägin keskklassist, mis on Lõuna-India inimpildis tänapäeval valdav; vähemalt neis paikades, kuhu mina sattusin). Alati peale vannitoas asjaajamist peab väga korralikult seebiga käsi küürima. Ning samuti vahetult enne ja peale söömist.
Olen näinud, et jõukamad kasutatavad pisikesi paberilehekesi ehk paberseepe. Üks kohalik andis mulle ka. Väga mugav ja hügieeniline. Poodidest ma neid ei leidnud, võib-olla ei osanud otsida.

Aga nende vannitubadest: igale poole on katlakivi sadestunud. Samas, torude ja kraanide küljes on sildid "hapet mitte kasutada". Mina küll teeks ühe korraliku saniiditunnikese ning toalett hiilgaks ja säraks. Sama vist saavutab sidruni või laimiga. Indias ma proovinud pole. Mind ei motiveeri hotellide vetse pesema. Aga ideed on mu peas tungivad!