Olime siin kolm pikka päeva. Edasi Malaisia.
Mulle on siin väga meeldinud. Tõeline rahvaste paabel, nii nahavärvilt, usult, riietuselt kui kultuurilt. Maailma lühima seelikukesega hiina tüdruk ei riiva kuidagi meeletute moslemirättide alla maetud naisi. Nagu moelaat. Ainult mehed on enam-vähem samalaadsed (v.a muidugi sätitud hiina poiste soengud).
Siin on ilus haljastus, suured uhked pilvelõhkujad, väike-India, hiinalinn, tänaval magavad inimesed, ülikallid ja odavad hotelliurkad, maailma kõrgeim vaateratas,
80 meetrine veealune kalajälgmise tunnel, golfiväljakud ja liblikapargid, tänavahiired, kes kõnnivad nagu hülged ja suured prussakad, kes ületavad õiges kohas teed.
Siin ei halvustata, ela ja armasta ja naudi.

Toitu on igasugust, tarbime pohiliselt tänavaputkade omasid, odav ja hea. Olen juba oma India igatsust: plain dosat ja chaid saanud. Täna sõime pardi südant, nõgesetee klimpe suhkrusiirupiga, hiidkrevetipirukat (Indrek sõi saba ja sarvedega),
imeliku puuviljade toormahlu (unustasime, et jää on kohalikust veest, aga kõhtudega ei juhtunud midagi).

Absoluutselt igasuguseid restorane on siin ka. Erinevate köökide, hindade, puhtuse, disaini ja mööbliga. Näide disaintoolist.
Jõulukaunistused on siin ka uhkelt kohal. "Ostke rohkem!" Ja pritsige jõulutunnet :).
Kristlasi siin vist palju pole, kui, siis ehk hiinlased, kes usuvad, mida parasjagu mugav on. üks õhtu aastas perega koos olla ja kodu hubaseks ning kauniks muuta, on ka teiste uskude jaoks väärtus. Jõule kõigile!
Hea linn. Riik.

1 comment:
Ma tahan näha, kuule, tänavahiirt, kes kõnnib nagu hüljes! See kõlab kui maailmalahedaim värk.
Post a Comment