Kolmapaev, 9.juuli, VIIN

Viin
Me hommikuti molutame, s.t pohiliselt mina. Telk on nii tilluke, et kahekesi nagunii midagi korraga tegema ei mahu. Dana teeb KÕIK hommikused liigutused ära ja kui ta on täiesti valmis, hakkan mina mõtlema, kas peaks varbaid sirutama jne. Seega, hommikud on pikad. Minu juhtmed ka. Mulle ei jää MITTE ÜKSKI nimi meelde. Kui Danat poleks... siis ma käiks märkmikuga ringi, mis poleks ju ka nii hull.
Läksime tänaseks ööks hostelisse. Vaba kohta polnudki nii kerge leida...
Põhiliselt kulus tänane päev kõndimise peale. Otsisime Danale sandaale ja boisid. Ja ei saanud veel. Tal on tegelt Eestis koik välja otsitud, tuleb ainult poed leida ja üle vaadata.
JA TÄNANE ÄMBER:
üks tõesti väga hea müügimees, kes esitles ennast kui Mozart :{ , suutiski meid panna ooperisse pileteid ostma. Tegelt see oli Mozarti hittide kontsert. Ma lihtsalt olen hämmastunud, kui võimetu ma teatud veenmise suhtes olen. See mees kasutas ka vaehemalt 5-6 müümisnippi, mida ma ju tean, aga mis siiski mojuvad. OEH. Lammas. No näiteks see, et kuidas saaks käia Itaalias pitsat söömata... nagu Viinis ilma ooperita. Ma olen nõus. AGA MUL ISIKLIKULT POLE MOZARTI SUHTES MITTE MINGIT TÕMMET! Ta on nagu enamus klassikuid palju pikki mõttetuid vaheosasid isegi headele lugudele teinud. Ja mina pole kunagi normaalselt Mozartit mängida osanud. Me lihtsalt ei klapi.
Aga me läksime kontserdile. Ma ei kahetse. Huvitav oli juba publikutki jälgida. Ja seda, kuidas dirigent ja orkester lambakarja paneb seda tundma, mida ise tahab. See rahvaste paabel ooperiteatris oli minu jaoks esimene kogemus elus. Selja taga jaapanlane nipsutas kaasa (Mozartile!!!), fotokad klõpsisid ja nende nupud tegid õrnu signaale, kõrval mustanahaline selgitas kõva häälega oma peibele orkestripille ja vilistas plaksutamise ajal. See oli tõeliselt KERGE meelelahutus neile. Ise käisin küll enne kontserti kodus pluusi vahetamas ja Dana ostis isegi kingad. Mingi distans ja lugupidamine oli sealses ohustikus puudu. Aga siiski, huvitav.
Naiteks Dead Can Dance Riia Ooperiteatris oli juba koha pärast kohutavalt tugev elamus. Ja mitteväline. Külmavarinad tulid peale. Inimesed hoidsid hinge kinni.
Õhtu
Kaisime Danaga ühe Viini sümboli- vaateratta peal, pidi maailma vanim olema. Tehtud! Mõnus leebe kogemus.
Ja siis oleks tahtnud kohe okserattale minna (ümberringi oli lõbustuspark), aga kuna mul on kolm neeru ja seega ka kolm neerupealist, võtsime keskmise loksutamisega karusselli.